Toomas Alatalu: Brzezinski mainis 2015. aastal korduvalt, et Venemaa edu Ukrainas võib kaasa tuua ka Eesti ja Läti ründamise
Analüütik Toomas Alatalu meenutab oma arvamusloos USA tuntud politoloogi Zbigniew Brzezinskit - säravast intellektuaalist, nutikast geopoliitikust, julgest poliitilisest strateegist ja peenest taktikust, kes kujundas pikalt USA demokraatide välispoliitikat.
Huvitaval kombel pole seni kellelegi meenunud, et äsja manalateele läinud USA politoloogia ja geopoliitikaguru Zbigniew Brzezinski (1928-2017) on ka Tallinnas esinenud.
"Laulusildade" festivali raames, kuhu kutsuti ka laulukoore USAst ning peeti ka väike konverents, kus peaesinejaks USAs toona võimul mitteolnud demokraatide mõttehiiglane Brzezinski. Eesti ajakirjanduse kajastus tema esinemist oli napp. Vast seetõttu, et prognoos, mille ta oma 5. juuli 1991 esinemisel Tallinnas (ta oli eelnevalt veetnud kaks päeva Riias) Balti riikide iseseisvumise kohta andis – "kui, siis umbes kümne aasta pärast" osutus ebatäpseks. Tegelikult oli jäänud vaid kuus nädalat.
Mind antud kohtumisel ei olnud, ent Brzezinski nimi oli Eesti haritlaskonnale tuttav veel enne tema asumist president Jimmy Carteri julgeolekunõunikuks (1977-81), sest tegu oli politoloogiga, kes oli mainitud igas kaasaja teooriatest kõnelevates raamatutes. Tema tulek poliitikasse aga andis suurepärase võimaluse rääkida stagneeruvas ühiskonnas sellest, et USA presidenti nõustavad kaks professorit – Brzezinski ja tema asetäitjana töötanud Samuel Huntington, tulevane "Tsivilisatsioonide kokkupõrke" autor.
Pealegi kuidas töötavad - Brzezinski toimetamisi Afganistanis arvestades on selge, et tal oli oma osa ka Karol Wojtyla valimises Rooma paavstiks 1978.a. ja liikumise Solidarnosc kujunemiseks jõuks, mis määras Poola poliitikat pea kakskümmend aastat. Kindlasti ka olümpiaregati korraldamises Tallinnas 1980. aastal NATO eriloal sääraselt, nagu see välja kukkus.
Särav intellektuaal ja peen taktik
Mis puutub Afganistani, siis 1998. aastal Brzezinski avalikustas, et suutis veenda Carterit jagama relvi talibanidele, et nende tegevus tõukaks Nõukogude juhtkonda minema appi Kabuli reziimile. Brzezinski arvestus töötas – ümbruskonnas toimuvat (Iraan) valesti hinnanud Nõukogude juhtkond läkski detsembris 1979 kerget sõjalist võitu saama ehk sai "oma Vietnami", nagu Brzezinski kiirelt Carterile teatas. Kui Prantsuse ajakirjanik hakkas Brzezinskit järgnevalt hurjutama talibanide toetamise eest, kõlas vastuseks: "Mis on ajaloos tähtsam? Kas talibanide liikumine või Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemine? Kas üleskeeratud moslemid või Ida-Euroopa vabanemine ja külma sõja lõpp?" Brzezinski nende omaaegsete rehkendustega võib päri olla, aga ilmne on ka see, et tema järglastel USA presidentide kõrval tulnuks ühel hetkel sootuks teine - kui seda on USA tänane poliitika Afganistanis – välja pakkuda.
Brzezinski oli särav intellektuaal, nutikas geopoliitik, julge poliitiline strateeg ja peen taktik, kes kujundas USA demokraatide välispoliitikat pikalt. Seda võidu ja konkurentsis USA vabariiklaste sama kaliibri poliitiku Henry Kissingeriga. Isiklikult eelistasin kahe mõttetööst alati Brzezinskit, mida kinnitaksin siinkohal meie varalahkunud politoloogi põhiteose retsensiooni pealkirjaga „Kas Andrus Park võinuks saada Brzezinskiks?“ (Ilmus tehnikaülikooli väljaandes 2010.a.).
Sain Brzezinskiga kokku ja jutule 1998. aastal Stockholmis toimunud Läänemere piirkonna julgeolekukonverentsil. Ta rääkis oma ettekandes ka Valgevene katsetest teha endast Läänemere riik. Sestap astusin pärast ligi, esitlesin end Balti Assamblee tegelasena ja viisin jutu sellele, kuidas Moskva ja Minski geopoliitikud olid juba mõni aeg varem paigutanud Vene-Valgevene ühisriigi ühisparlamendi Peterburi, mis tulenevalt oma asupaigast tagas antud institutsiooni kaasalöömise Läänemeremaade poliitilistes üritustes. Kuna võtsime seejärel läbi kõik muud geopoliitilised variandid sel teemal, oli selge, et tabasin naela.
Sünged ennustused
Brzezinski põhilised ja siiani töötavad geopoliitilised postulaadid pärinevad 1990ndatest. Koos Page Sullivaniga pani ta kokku ka 800-leheküljelise kogumiku dokumentidest, mis aastatel 1989-1995 endistel NSVL aladel vastu võeti ja mida on ikka ja jälle kasulik lugeda. Ka eesti asjus. 1997 ilmus tema klassikaks saanud raamat "Suur malelaud" (The Grand Chessboard). Just seal on kirjas kuulus ettekuulutus "Ilma Ukrainata lakkab Venemaa olemast Euraasia impeerium" – asi, mida Kremlis teati varemgi ja mida – Ukraina lahkumist Moskva kontrolli alt - nüüd juba mitu aastat üritatakse iga hinna eest ära hoida.
Brzezinski jälgis päevapoliitikat ja tegi tabavaid kommentaare oma elu lõpuni. Tasub mäletada, et 2015. aastal mainis ta korduvalt, et Venemaa edu Ukrainas võib kaasa tuua ka järgneva Eesti ja Läti ründamise. Igal juhul aitas ta meie muresid päevakorras hoida, kuniks algas USA presidendivalimiskampaania ja seal jätkasid sama teemat juba teise mehed.
