RAAMATUBLOGI: Issanda loomaaed pole korrektne ja siivus
Elu on elu. Kui riigikogu on läbilõige ühiskonnast, siis miks ei peaks seda olema kirik.
Issanda loomaaed on imeline ja alati mitte nii korrektne ja siivus, nagu tahaksime. Kui Carsleysse tuleb jutlusi pidama uus ja nägus abiõpetaja, on naisterahvastel, vanusest hoolimata, jalad nõrgad.
Mõnel läheb õnneks – nägus mees kutsub õhtust sööma ja puha, aga, nagu selgub, omakasupüüdlikeil ajendeil. Räägib küll, et raha on vaja heategevuseks, kuid tegelikult… Mõni tuulutabki oma naelu ja sterlingeid, teine on targem.
Pole vist raske arvata, et too alp abiõpetaja notitakse õige pea maha. Üllatus pole seegi, et kuritegu hakkab uurima Inglismaa külakesse kolinud endine suhtekorraldaja Agatha Raisin, abiks krimikirjanik, sest tema eelmine silmarõõm põgenes teatavasti kloostrisse ja kadus siis nelja tuule poole.
Duo sõidab mööda Inglismaad ja tuhnib teise ilma läinu minevikus ning piidleb ka koduküla elu. Et tõde saaks ilmale ja mõrvar leitud.
Raamat on taaskord ehedalt mcbeatonlik külaelu kirjeldus, kus tavalised inimesed elavad tavalist elu, sest ka tapmine – paraku ja kahetsusväärselt – on ilmaelu üks osa.
