Sajanditaguse argielu räpasus ehmatab tänapäeva eestlast

1920-ndate lõpus polnud ligikaudu pooltes Eesti taludes kempsu ega sauna, end pesti harva ja riideid ning majapidamist veel harvem.

Kui praegune tantsu-ja laulupidu toimunuks sadakond aastat tagasi, olnuks peol hoopis teine hõng. Toona pesti end ja riideid meie mõistes kaugelt liiga harva. Kuigi enamik lapsi oleks kindlasti uhke peo puhuks puhtaks küüritud, oleks nad tavaelus olnud siiski meie mõistes hirmuäratavalt räpased. Neil oleks olnud porised jalad, leinavad küünealused, nende pluusid olnuks toidu- ja tatiplekilised ning nende juustes oleks olnud täid. Teismeikka jõudnud laulu-ja tantsunoori saatnuks vänge higihais. Ka lauluharjutusi rõkkavad suud näinuks teistsugused välja. Imikueas luti asemel riidelapi sisse mässitud leiva- ja suhkrunutsu lutsinud laste hambad olid juba koolieaks sageli väga katki. Hambaharja peeti sadakond aastat tagasi puha peenutsemiseks.