RAAMATUBLOGI: Suletud toa krimka ja hulk tundeid annavad kokku psühhothrilleri
Käes on psühhothrillerite aeg. Ruth Ware on maha saanud teisega, esimene oli „Pimedas, pimedas metsas“.
Õigupoolest on psühhothriller lai mõiste, mille alla liigitatakse pea kõik, mis traditsioonilise krimka raamidest väljapoole jääb. „Naine kajutist nr 10“ võiks sama hästi olla tavapärane suletud toa krimiromaan koos jätkulooga.
Tuleb seltskond luksuslaevale. Kümme kajutit, igas üks-kaks külalist, ka omanik on kohal. Üheksandasse satub eluga pisut sassis neidis, reisiajakirjanik. Pidutseb esimesel õhtul pisut rohkem kui võiks ning kuuleb öösel, kuidas keegi merre visatakse.
Ja mis selgub… Tüdrukut, kes varem kümnendas kajutis viibis ja talle ripsmedušši laenas, enam pole. Õigupoolest ei ole kunagi olnudki, nagu kapten, personal ja laeva omanik kinnitavad.
Mõistagi ei löö kirjaneidis käega, vaid asub asja uurima. Küll mitte nõnda delikaatselt kui miss Marple.
Eks ta pisut etteaimatav stoori ole, sest millegipärast paistab kadunud reisija müsteeriumi lahendus kohe silma, aga ei hullu. Lugu krutib end tasapisi lahti ja kõik, mida eeldada võib, ka juhtub.
Krimikirjanduse klassikasse Ware teosed veel ei mahu, ent lugeda kannatavad. Just suvel, kui tahaks midagi kergemat. Naisterahvad elavad raamatut ehk veidi sügavamalt läbi, sest tore on ju näha, kas ja kuidas peategelane elupuntrast end valla harutab.
Ware on usutlustes öelnud, et kahtlemata oli Agatha Christie eeskuju, kuid neis teostes oli vaid mõistatus ning puudusid tunded. Näib, et Ware proovis tunnetepuudust krimiromaanis vältida ja see õnnestuski, mistap tulemus on psühhothriller.
