RAAMATUBLOGI: Aarjalik nagu Rosenberg. Eestist pärit natsiideoloogi elu ja surm
Ilmselt on Alfred Rosenberg, Natsi-Saksamaa ideoloogia üks peamisi juhte ja kes Nürnbergi protsessi järel üles poodi, kurikuulsamaid Eestis sündinud persoone.
Rosenberg tuli ilmale küll Tallinnas, õigemini Revalis, kuid Eesti Wabariigi ajal elas ta sünnimaal vaid mõni kuu enne kui baltisakslasena Saksamaale siirdus. Samas pidas ta 1918. aastal just Tallinnas esimese jutluse juutlusest ja marksismist ehk südamelähedasel teemal, mille laiendamine ja võimendamine ta Saksamaa natsipartei ladvikusse Adolf Hitleri kõrvale kergitas.
Eestlaseks Rosenbergi ei peeta, sakslaseks, tõsi, samuti mitte. Kui Kolmandas reichis hakati ülistama ülemrassi, siis tõdeti, et mitmedki juhid ei vastanud kaugeltki ideaalile. Oli levinud nali, et tüüpiline nats oli sale nagu Göring, mehelik nagu Röhm, nägus nagu Goebbels, blond nagu Hitler ja aarjalik nagu Rosenberg.
„Ta oli tõmmu ja tema välimuses polnud midagi eriti saksalikku,“ kirjutas üks Briti ohvitser Rosenbergi kohta pärast sõda. „Enamiku arvates oli temas juudi verd ja ta pidi küll olema ainus aarjalasest Rosenberg kogu maailmas.“
On välimusega, nagu on, Rosenbergi hinge aarjalikkuses polnud kahtlustki. 1930. aastal üllitas ta mahuka teose „XX sajandi müüt“, millest sai Hitleri „Mein Kampfi“ kõrval peamiseks fašismiideoloogia piibleid. Ainult et raamat oli piisavalt segane ning naljatleti, et peale Rosenbergi pole keegi seda suutnud lõpuni lugeda, kui temagi.
Ometi nimetati Rosenberg 1934. aastal Hitleri volinikuks rahvussotsialismi kogu vaimse ja maailmavaatelise kasvatuse alal ning tema juhtimisel tegutses aastast 1940 büroo, mis tegeles kunstivarade kokkuröövimisega okupeeritud aladelt ja Ida-Euroopa juutidelt.
Rosenberg pidas ühena vähestest natsi-liidritest päevikut ja sellest sai teise ilmasõja järgsel Nürnbergi kohtuprotsessil oluline süüdistusmaterjal.
„Kurjuse päevik“ pole kaugeltki päevik ja ka väljavõtteid Rosenbergi kirja pandud tekstist napib. Raamat võtab pigem kokku natsipartei eksistentsi sünnist surmani, pannes tegevuse keskmesse Hitleri ja Rosenbergi ning nende suhte. Kõrvalliin viib lugeja USA-sse, kuhu põgenes Saksamaa juut Robert Kempner, kellest sai üks Nürnbergi protsessi süüdistajatest.
Mõistagi polnud Rosenbergil enda sõnul vähimatki süüd ja holokaustist ei teadnud ta midagi, nagu kohtuprotsessil selgus. Natsismil polevat rassiliste eelarvamustega mingit pistmist, kaitses Rosenberg end. Sakslased tahtnud lihtsalt, et neil oleks rassipuhas maa ja juutidel oma. Ning juutide tapmist polevat soovinud keegi.
„Ma ei ole öelnud, et juudid on alamad,“ ütles Rosenberg ja lisas, et tegelikult on rassivimm tärganud kogu maailmas. „Nüüd on äkki saanud sellest kuritegu, sest sellega on seotud sakslased.“
Eestit on raamatus mainitud vaid paaril korral. Juttu pole sellestki, et 1942. aastal põikas Rosenberg korraks sünnimaale. Küll aga tuuakse taas esile tõsiasi, et Eesti oli esimene riik, kes võis Hitlerile raporteerida: oleme judenfrei – juudivaba. Ja Rosenbergile teinud see heameelt.
