Tänapäeva Nipernaadid. Kes on Eesti üksikud ja miks nad omaette elavad?
„Vilistades ja trallitades läks ta mööda tolmavat teed. Ööd veetis ta metsades, järvede ääres või jõekäärudes, päikese tõustes aga sõtkus ära tuleaseme, pildus hõõguvad tunglad laiali ning kõndis jälle edasi. Tal polnud kiiret ega sihti ning ta oli veidi iseäralik.” August Gailiti loodud Toomas Nipernaadi on leebem ja ohutum versioon romantismiaja kangelasest: võluv, ent mitte eriti mässumeelne; aktiivne, ent mitte dikteeriv. Tänapäeva Nipernaadid tervitavad meid oma avala naeratusega kõikjal, ent pea alati möödaminnes. Eesti Päevalehe suvise artiklisarjaga „Tänapäeva Nipernaadid” püüame Nipernaadid lugudesse ja avaldame neid igal esmaspäeval.
Tänapäeva Nipernaadid on nii need, kes moodustavad üheliikmeliste leibkondade osa Eesti rahvastikust, kui ka need, keda pole kosmopoliitse elustiili tõttu rahvastikuregistrisse märgitudki. Nad on teadlased, ettevõtjad, elukunstnikud, pensionärid, kalurid. Nipernaadid toimetavad üksi ja elavad iseendale. Neist võivad, aga ei pruugi saada pereinimesed.
Laura on 25-aastane kunstnik. Pärast Inglismaal ülikooli lõpetamist on ta kolm aastat, harilik pliiats kõrva taga ja seljakott seljas, ringi rännanud. Paar korda on Laura olnud väga lähedal püsiva töökoha leidmisele, ent kartus juured tugevalt maasse kasvatada on teda peletanud. Paar korda on Laura olnud väga lähedal ka püsiva partneriga ühise elu loomisele, ent mingi nähtamatu jõud on ta kaaslaste käte vahelt eemale rebinud. Laura elab Pariisis, elatub juhutöödest ja on rahul.
28-aastane Hendrik naudib pärast püsisuhte lõppemist üksi elamist ja iseseisvust. Ta ostis hiljuti elu esimese korteri. Üksi ja ainult iseendale.
25-aastane Kerli soetas hiljuti kahetoalise korteri, aga ainult sellepärast, et ei jaksa enam oodata valges mersus printsi, keda ei tule ega tule. Elu lõpuni ei tahaks pangalaenu maksta, nii et – mida varem alustad, seda parem. Kerli tunneb vahel kurbust, et koju minnes keegi ei oota, aga parem elada omapäi kui leppida sobimatu elukaaslasega lihtsalt selleks, et mitte üksi suures voodis magada.
73-aastane Ellen ja 80-aastane Jaan on lesed. Nad elavad väikestes kollastes majakestes üks ühes, teine teises Eestimaa nurgas. Peale maja värvi ühendavad neid ühised lapselapsed. Jaanile on üksi elamine uus valus kogemus, kuid Ellen naudib seda – kohvi ja koogi jagamiseks on sõbrannad, lapsed ja lapselapsed, kes vahel külas käivad.
25-aastane Eleen elas aastaid tudengina Eestis ja välismaal ühika tüüpi jagatud korterites, sulges end tihti oma toa turvalisse embusse ja vältis koduste kõnesid, sest ei tahtnud neile ausalt tunnistada: võõras kultuuriruumis on üksi raske. Nipernaadi elu ei ole alati romantiline. Aasta eest ostis Eleen koos partneriga kodumaale korteri, ent mingi seletamatu kihk tõmbab teda taas välismaale. Nipernaadi temas pole rahunenud.
Ellen ja Jaan on minu vanavanemad ning Laura, Hendrik ja Kerli mu sõbrad. Nad on ainult väga väike osa üksi elavatest eestlastest. Statistikaameti andmeil oli üheliikmelisi leibkondi Eestis 2016. aastal 227 500 ehk üle kolmandiku. Kümne aastaga on üksi elavate inimeste osakaal 7% suurenenud ja nii vanade kui ka noorte hulgas on üksikuid üha rohkem.
Üksindus kui kultuuri küsimus
Kui üle 65-aastaste üksikute arv ei tohiks üllatada, siis nii paljude noorte üksinda elamine on suhteliselt uus nähtus. Rahvastikuteadlane Allan Puur ei pea seda probleemiks: „Vanematekodust eraldumise mustrid on nüüdis-Euroopas piirkonniti üsna erinevad.” Puuri sõnul kuulub Eesti selles mõttes Põhja-Euroopa riikide hulka, et varasemat iseseisvumist, mille juurde kuulub sageli lühem või pikem üksinda elamise periood, esineb rohkem just põhjapoolsetes Euroopa maades. Lõuna-Euroopas seevastu jäävad noored kauemaks vanematekoju, sest võimalused omaette kolida pole nii soodsad.
Puur märgib, et üheliikmeliste leibkondade arvu suurenemine peegeldab nii inimeste valikuid kui ka võimalusi valikuid teha. „Leibkonna struktuuri ja kestlikkuse vahel ei ole mingit lihtsat, tugevat ja deterministlikku seost.” Näiteks Põhja-Euroopas moodustavad alla 65-aastaste inimeste üheliikmelised leibkonnad ligikaudu veerandi kõigist leibkondadest, Lõuna-Euroopas on see suhtarv poole väiksem. „Ometi on sündimus Põhja-Euroopas taastetasemele oluliselt lähemal kui Vahemere maades. See osutab, et vähemalt ühiskondade võrdluses kestlikkuse jaoks on muud tegurid olulisemad,” tõdeb teadlane.
Üksi elamise traditsioon ja trend on tihedalt seotud kultuuriruumiga. Rahvastikuteadlased Maria Iacovou ja Alexandra Skew, kes on uurinud Euroopa Liidu leibkondade suurust (2011), paigutavad Eesti Ida- ja Lääne-Euroopa vahele, näoga rohkem lääne poole. Seejuures jookseb kahe suure grupi vaheline piir mööda Eesti piirjooni: Läti ja Leedu erinevad Eestist leibkondade koosseisu poolest üsna oluliselt. Eesti paistab teiste riikide seast enim silma üksi elavate vanainimestega – meil on Euroopas proportsionaalselt kõige rohkem üle 65-aastaseid üksikuid inimesi. Üksikuid eakaid naisi on meestest märksa rohkem ja see on otseselt seotud meeste lühema keskmise elueaga. Teisisõnu mõjutavad üksinda elamist paljud kultuurilised, ühiskondlikud ja bioloogilised tegurid.
Eri kultuuriruumides ja ajastutel on üksindust tõlgendatud erinevalt. Kui Jaapani hikikomori’d kannavad peaaegu poliitilist sõnumit, võõrandades end teadlikult ühiskonnast ja elades koduse turvaukse taga pigem virtuaalset elu, siis Eestis ollakse üksikule hundile hinnangut andes kahe vahel: noori individualiste kujutatakse kas ärahellitatud töötute lumehelbekestena või imetlusväärsete ja iseseisvate start-up’i maailma geeniustena. Üksikud Nipernaadid on meedia silmis üldjuhul lahutatud pereinimesed või luuserid ja üksi elavaid eakaid peetakse tihti ohvriteks.
Eesti Nipernaadidega vesteldes jääb kõlama, et üksindus võib, aga ei pea tähendama üksildust. Aina individualistlikuma ühiskonna poole liikumine toob kaasa oma riskid ja mured, aga ka edulood. Nipernaadi võib meile naeratada kõikjal: avamerel seilaval purjekal, raamatupoe leti taga, aga ka TransferWise’i Londoni kontoris. Naeratage neile vastu!
