RAAMATUBLOGI: Tšehhovlik maailm kestab ja kestab ja kestab…
Kõik sõltub vaatenurgast. Mõistagi on suurkirjaniku Anton Tšehhovi lühijutud humoorikad. Ent teisalt nukrad. Rumalus, harimatus, küünilisus… Tõesti paneb muigama, kui see värvikalt välja tuua, aga samas on neist inimestest kahju.
Inimkond võiks olla õppimisvõimeline, aga ei ole. Tšehhovi klassikaks muutunud iroonilised ja satiirilised lood ilmusid enam kui sajand tagasi. Ent kas aegadega on maailmas midagi muutunud? Kõik see, millest Tšehhov (enamus juttudest ilmus ajakirjades Antoša Tšehhonte pseudonüümi all) kirjutab, on tänapäevane. Ning kahjuks ei jõudnud ta ajastust ette, vaid meie tammume kümnendite kaupa ühe koha peal kogu oma inimlikus lolluses.
Lugu loo haaval võib vahetada Tšehhovi tegelaste nimed Maarjamaa kaasaegsete vastu. Võtame või tolle ullikese Mitja Kuldarovi, kes rõõmustas pisarateni, et nüüd tunneb teda kogu Venemaa, sest temast kirjutati ajalehes – voorimees oli ta alla ajanud. Kuldarov on veel mõistlik eksemplar nende kõrval, kes on valmis tegema kõikvõimalikke totrusi pääsemaks meediasse, sest ei sekkunud ise sündmuste käiku.
Või siis daamike vaarikakarva sametiselt diivanilt, pross rinnal kerkimas ja vajumas, nagu paat lainete keskel. Vaeseke otsib ja otsib elu armastust, aga saatus viib ta aina kokku vananevate rikaste kindralitega, kes ühel hetkel teise ilma lähevad. Justkui eestimaine risttolmlemine – ühe ärimehe alt teise alla…
Lapikusse Maasse uskujaid on alati olnud. Kirjutas ju Tšehhovi kangelane Vassili Semi-Bulatov juba 1880. aastal teadusemehest naabrile tõrksa kirja: „Teie arvasite heaks kirja panna, et inimene põlvneb pärdikute, orangutangude jne ahvitõugudest. Andke mulle vanainimesele andeks, kuid ma pole selle tähtsa punkti suhtes Teiega nõus ja võin Teile konksu ette seada. Sest kui inimene, maailma valitseja, kõige targem hingelistest olevustest põlvneks rumalast ja harimata ahvist, siis oleks tal saba ja võigas hääl. Kui me põlvneksime ahvidest, siis veaksid Mustlased meid nüüd linnasid mööda näitamiseks ringi ja meie maksaksime raha üksteise näitamise eest, tantsides Mustlase käsu peale või istudes loomaaias võre taga.“
Või jeune premier Violanski, andetu inimene, kuid haritud näitleja kuulsusega vaid seetõttu, et ta räägib läbi nina, hoiab oma numbritoas sõnastikku „30 000 võõrsõna“ ja on meister pikki kõnesid pidama.
Või minategelane, kes kirjutab: „Olen tõsine inimene ja minu mõtlemisel on filosoofiline suund. Elukutselt olen ma finantsist, uurin finantsõigust ja kirjutan väitekirja pealkirjaga: „Koeramaksu minevikust ja tulevikust.“ Hoobilt meenub siinmail valminud tõsine uurimistöö, kus selgus, et lapsed, kelle kodu on raamatuid täis, loevad rohkem kui need, kelle kodus pole ainsatki raamatut.
Issanda loomaaed on imeline ja Tšehhov selle zoopargi Mati Kaal.
