Andres Herkel: konfliktne sülelus hoiab ja toidab EKRE-t ja sotse
Selle õige ja iseenesest lihtsa tõdemuse tagant kerkis aga esile üks teine probleem, mida avalikkus ja poliitikavaatlejad seni on vähe tähele pannud - EKRE ja sotsiaaldemokraatide kavakindel kokkumäng rahvusluse ja liberaalsete demokraatlike väärtuste vastandamisel.
Oli ju alles äsja, kui ajaleht Sirp võttis endale „kasuliku idioodi“ rolli, avaldades Mikk Pärnitsa igati alalävise laulupeosõimu, mis andis sõnasõja ajendi EKRE-le ja kultuuriminister Indrek Saarele. Veidi varem kaklesid Henn Põlluaas ja Sven Mikser. Selliseid näiteid on veel ning kõike seda ilmestab kinnitus, et sotside ja EKRE vahel on valitsuskoostöö välistatud. Seda trummi taotakse vaatamata sellele, et EKRE Rahvaliidult päritud sotsiaalmajanduslik programm on üsna vasakul.
Pilkupüüdvad kaklusteemad on hoopis teised. Näiteks kooseluseaduse teemasse võiks rahu tuua mõistlik tsiviilpartnerluse regulatsioon, nagu pakkus välja paarkonnaseaduse eelnõu. Siiski on juba mõnda aega näha, et sotsid oma halvasti tehtud seadusega ühelt poolt ja EKRE kaikamehena teiselt poolt ei lase sellel juhtuda. Show must go on!
Ühesõnaga – EKRE ja sotsiaaldemokraatide sõnasõda on strateegilise iseloomuga politikaanlus. Selle asemel, et probleeme lahendada, positsioneeritakse end äärmuslikesse nurkadesse ja loodetakse, et pideva ideoloogiasõja seisundis kasvab kummagi äärmuslase reiting. Unustage Reformierakond ja Keskerakond – hoopis EKRE ja sotsid on uus kuum paar!
Paraku on see paar lastetu, sest sealt ei sünni midagi head. Leppimatu vastasseis mitte ei ehita, vaid lõhub ühiskonda.
Soomes rahunesid põlissoomlased pärast seda, kui nad said valitsusse. Timo Soini osutus paljude üllatuseks päris mõistlikuks välisministriks, aga erakond hakkas lagunema. Mart Helmel on eeldusi Soini jälgedes minna, kuid küllap soovib ta kõigepealt oma populistlikust potentsiaalist kõik välja pigistada. Pealegi pole ju teada, kes on EKRE valitsusse mineku puhul nende „oma Jussi Halla-aho“ – kas noorem Helme või keegi teine.
Sotsid omakorda teevad kõik selleks, et teha EKRE-st endale mugavusvastane ning kujutada kogu parempoolset poliitikat ning konservatiivset maailmavaadet säärase nurgakonservatismina, nagu EKRE seda harrastab. Nad tavatsevad end kujutada fosforselt helendavate valgusolenditena, kes ainsana on võimelised EKRE võikaid koopaid valgustama. Ent tegelikult mängivad nad lihtsalt lahtise tulega.
EKRE omakorda ei otsi liitlasi ja lahendust, vaid püüab iseennast defineerida võimalikult suurearvulise ja ohtliku ideoloogilise vastase kaudu. Avatakse liiga sügav, liiga lootusetu rindejoon ja tõugatakse eemale mitte ainult vasakpoolsed, vaid ka liberaalsed ja paremtsentristlikud jõud. Ühiskondliku diskussiooni fookus muutub ühekülgseks, piirdudes mitte kõige olulisemate, vaid suurimat lõhestusjõudu evivate teemadega.
See, et parempoolsust ning konservatismi ei defineeritaks suletuse või vanameelsuse kategooriais ja selle asemel valitseksid avatumad toonid (avatud rahvuslus, vabakonservatism, konservatiivne liberalism), on kogu Eesti ühiskonna huvides.
Vabaerakonna ning temaga samameelsete kaasamõtlejate lähemate aastate tööst sõltub see, kas Eestis pääseb maksvusele elujõuline keskteemudel või allub avalik mõtteruum Martin Helme ja Jevgeni Ossinovski poolt paarisrakendis kultiveeritud ideoloogiasõdadele.
Vasakliberaalid ja nurgakonservatiivid on nagu kaks teineteisele toetuvat haokubu, mis ükshaaval ümber kukuksid. Konfliktne sülelus hoiab ja toidab neid. Selle kõige mürgitavama aspekti parempoolsete jaoks sõnastas Veiko Berendsen (vt. Postimees, 25. juulil 2017): „Nad on omaks võtnud vasakpoolsete poolt pakutud diskussiooni vormi, andes sellele üha populistlikuma sisu (kõigepealt Res Publica, siis EKRE).“ Berendsen ärgitab parempoolseid pühendumusele, tõdedes, et uut Jaan Tõnissoni on vaja.
President ütles roosiaiakõnes, et kõige raskem on ära tunda sellist okupatsiooni, millega mõni kinnisidee okupeerib meid endid. Selliseks kinnisideeks on minu meelest saanud poliittehnoloogia. Kõigepealt võetakse see omaks, sest valimiste eel tuleb toetust suurendada. See on „süütu“ kampaanianipike, et kütta üles hirme ja kasseerida hääli. Märkamatult muutub see omaette fanatismiks – mitte ideoloogiaks, vaid ideoloogilisteks silmaklappideks, mis teevad poliitikust sotsiaalse invaliidi.
