Juhtkiri: Eestit painavad rikka riigi hädad
Hea lugeja, kas sina vahetaksid oma praeguse töökoha sellise vastu, kus teenib koos lisatasudega 3000 eurot kuus? Või kuidas tundub töökoht, kus saab 1000 eurot kätte, tööandja maksab kinni korteriüüri ja annab ka auto tasuta kasutada?
Eilsest Maalehest selgub, et sellised tingimused pole eestimaalastele enam piisavalt ahvatlevad. Miks muidu otsib OÜ Mikumärdi juba aasta otsa endale lüpsjat (esimene ülal mainitud näide) ja OÜ Estonia palkas eestimaalaste puudumise tõttu viljakuivatajaks ukrainlase (teine näide)? Tõsi, kumbki töö pole kergete killast, kuid tasu peaks olema ju konkurentsivõimeline ja töö konti murdma vähem kui nõukogude ajal.
Võib-olla tuleb see mõte paljudele ootamatult, kuid eelöeldu on näide sellest, kuidas Eestit painavad üha rohkem rikaste riikide probleemid. Kui vaadata maailma tervikuna, ei saa eitada: me oleme jõudnud rikaste riikide tippliigasse. Seda näitab kas või seegi, et oleme ÜRO inimarengu indeksi järgi maailma 30 arenenuma riigi seas.
Seega pole ime, et jutud kartulikoorte söömisest on jäänud kaugele minevikku ning eestimaalased eelistavad laudatuledele üha rohkem linnatulesid ja kutseharidusele kõrgharidust ega soovi isegi keskmise ja kõrgema palga eest lihtsaid maatöid teha. Kuna iive on väike ja elanikkond vananeb, ongi tagajärg see, et töötajaid otsitakse tikutulega taga. Tööjõupuudus.
Niisuguses olukorras on loogiline lubada sisse vaesemate riikide võõrtööjõudu, ent tööandjate nõudlusest hoolimata seisab valitsus kvootide suurendamisel jalus. Tõsi, see võib olla emotsionaalselt ebamugav ja ebapopulaarne, kuid teisalt on see kõige käegakatsutavam lahendus, millest alustada.
Loomulikult tuleb jätkata tööd ka meie seni veel rakendamata inimeste tööturule toomisega. Näiteks töövõimereform üritab aidata tööle vähenenud töövõimega inimesi, kuid potentsiaali on ka eakaid või puuetega sugulasi hooldavate inimeste ja pensionäride kaasamisel. Samuti oleks abi töö- ja eraelu paremast ühitamisest ning muudest paindlikumatest töövormidest, näiteks vanemapuhkusel ja haiguslehel olemise ajal osalise koormusega töötamise lubamisest.
Kõige olulisem on, et me ei peidaks pead tööturuprobleemide eest liiva alla, vaid otsiksime jätkusuutlikke, vajaduse korral isegi ebapopulaarseid lahendusi.
