RAAMATUBLOGI: "Kadunud" ja "Kadunud". Põhjamaine on tumedam
(1)
Samavõrd, kui viimase aja trend on kirjutada pimeda metsa lugusid, nii ka stoorisid kadumisest.
Just Gillian Flynni „Kadunud“ pani aluse uuele žanrile. Toona sai arutatud, et mis võiks olla žanri pealkirjaks: „Raske on «Kadunut» kuhugi liigitada. Krimka see ei ole, kuigi politseinikud on aktsioonis, märul ammugi mitte, peredraama oleks liiga leebelt öeldud... Äkki siis: peresuhte kriminaalpõnevik.“
Caroline Erikssoni „Kadunud“ on Flynni kadunuga mõneti sarnane, kuid märkimisväärselt tumedam. Inglise keeles on neil raamatuil pealkirjad siiski erinevad – esimene „The Missing“, teine „Gone Girl“, meil läheb asi tsipa sassi.
Kui varaemas „Kadunus“ kaob naine viiendal abiellumise aastapäeval, siis uuemas lahkub mees. Müstilisel kombel koos tütrega. Saarel. Naine jääb paati ootama, ja ootab ja ootab, aga keda pole, seda pole. Mobiil ei vasta, saar on tühi.
Raamatus ollakse minevikus rohkem kui olevikus. Tasapisi kerib lahti ühe perekonna lühem ja naise pikem lugu, mis mõlemad on täis… Nojah, ei saa lugejailt põnevust ära võtta. Aga eks igaüks saa aru, et tegu on suhtedraamaga, mille sarnaseid on maailm täis. Pealtnäha võib paista kõik kaunis ja särav, aga kui pääseda pinna alla, siis…
Võiks ju arvata, et kaamosest tulnud põhjamaalased – Eriksson on küll elanud nii USA-s kui Austraalias, aga hingelt ikka rootslanna – keeravad vindi viimseni kinni ja pisut üle kah, aga samas peegeldab „Kadunud“ paraku reaalset elu. Masendavalt reaalset.
Eks raamat ole mõeldud rohkem naisterahvastele ja loodetavasti leiab õrnem sugu sealt innustust ja jõudu, kuidas probleemidest üle olla ning neid lahendada. Kas just nii, nagu seal kirjas, aga viimases hädas miks mitte.
