Kadri Simson: poliitikud, kes ei soovi kohaliku elu arengust osa võtta, heidavad teistele oma puudujääke ette
Vabaerakonna juhtliikmete viimase aja väljaütlemistest jääb mulje, et nende peamiseks maailmavaateliseks seisukohaks on mitte midagi tegemine. Ehk valimistel mitteosalemine õilistab neid poliitikutena ja annab justkui õiguse näidata end ülejäänud ametikaaslastest kõrgemal seisvatena.
Peamiseks pinnuks vabaerakondlaste silmis tunduvad olevat kohalikest valimistest osa võtvad ministrid. Eks opositsioonis tulegi valitsuse pihta tuld anda. Antud teemal võttis esmalt teravamalt sõna erakonna esimees Artur Talvik, kes tuli mulle foorumi saates kandideerimist ette heitma. Eriliselt on aga antud teemal vindi üle keeranud Andres Ammas, kes Eesti päevalehes antud teemal tõelise tiraadi kokku kirjutas.
Riigikogulane kirjutab: „Mõni lollitab valijaid lubadusega, et kui mind valite, tulen valitsusest ära. No ei loovuta Kadri Simson aastaid oodatud ja kalli hinnaga kätte võidetud ministriportfelli.“ No tere tali! Andres Ammas tundub tõsimeeli arvavat, et teab paremini, mida mina plaanin teha. Ma olen valmis uskuma, et Andres Ammas hoiab küüntega oma toolist kinni, aga minu eeskujuks on riigikogulased, kes seda teinud pole. Näiteks mu enda isa, professor Aadu Must, kes veel ajal, mil riigikogulastel kohalikus volikogu töötamine keelatud oli, tartlastelt tugeva mandaadi sai ja lahkus seejärel riigikogust, et asuda tööle Tartu volikogu esimehena.
Riigikogulasele peab võimaldama kodukandis kaasa lüüa
Nii olen ka mina täiesti selgelt välja öelnud, et kui keskerakond Suur-Pärnus valijatelt suurima toetuse pälvib, asun mina Pärnu linnapea ametikohale. Kui minu valijad usaldavad mind, täidan enda lubaduse. On väga ebameeldiv kuulda, kuidas poliitikud, kes ei soovi kohaliku elu arengust osa võtta, tulevad enda puudujääke teistele ette heitma.
Olen seisukohal, et kui kohalikel valimistel kaasa lüüa, tuleb olla valmis seda tööd tegema asuda. Minu hinnangul on Pärnu üheks Eesti erilisemaks kohaks, millel on väga suur arengupotentsiaal. Jah, tõsi see ju on, et seni pole ühelgi Pärnu linnapeal õnnestunud ministriks saada ja seetõttu tundub teistpidine liikumine ministrist linnapeaks ennekuulmatu.
Midagi esimest korda tehes ongi asjad erilised. Pärnul pole kunagi olnud ka naislinnapead. Uue loodava Suur-Pärnu omavalitsuse teke pakub kahtlemata senisest suuremaid väljakutseid. Saada nii suure territooriumiga ning erinevate traditsioonidega liituvad omavalitsused ühiselt toimima ei pruugi olla sugugi kergem töö, kui ministri igapäevane ränk amet.
Vabaerakonna peibutuspartide püüdmise kampaania on seda veidram, et mitte miski ei keela näiteks tänastel riigikogulastel teha tööd ka kohalikus volikogus. Pean kohaliku elu edendamist ääretult tähtsaks ja kui riigikogulane näeb ja tunneb, et ta suudab lisaks põhitööle ka enda kodukandis kaasa lüüa, tuleb talle seda võimaldada. Saan aru, et riigikokku jõudnud vabaerakondlasi kohalik demokraatia ei huvita, kuid see ei anna õigust kolleegide laimamiseks.
Tundub, et vabaerakondlased mõistavad ka ise, et otsus seekordsetest valimistest mitte osa võtta oli väär. Viimased reitingud näitavad, et toetus langeb ja lipukirjaks võetud „ise ei tee ja teistele ka ei luba“ viib marginaliseerumiseni. Teiste erakondade valimatu halvustamine ei ole see tee, millega end suuremaks muuta.
