RAAMATUBLOGI: Aga kust mesilased raha said?
Arvestades, et raamatu on koostanud Valdo Jahilo, võib aimata, mis seal sees peitub. Ja ei mingit üllatust – ongi anekdoodid, aga väljuvad tavalise lühikese vormi piiridest, nagu autor selgitab.
Eks need üsna tavapärased anekdoodid lõppkokkuvõttes ole, mõni varasemast loetud. Küll pisut pikemad tõesti. Samas las olla, pikkus, nagu teada, ei omavat otsustavat tähtsust.
Räägitakse, et huumorimeel olla inimese üks tähtsamaid omadusi. Nii on. Vähemalt siitpoolt jõge vaadates. Tuima kalapilguga tüübid, kes nalja ei mõista, on jumala arusaamatu looming, nendega ei oska käituda ega olla.
Jõe teiselt kaldalt võib asi paista vastupidine – no milleks naerda, mida see annab. Elu on liiga tõsine värk, et totrale itsitamisele aega kulutada.
Anekdoodiraamatud on väärtus omaette. Lähed hommikul sinnasamusesse, istud, loed, saad suu muigele ja elu ongi ilus. Või siis oled vaimult rampväsinud, aga lugemata ju olla ei saa. Siis võtadki „Erootilise tarakani“ ja annad ajule vaba õhtu.
Lõpetuseks üks lugu kah.
Kantpea mersule sõidab sisse maanteemuhk. Tulivihane bandiit kargab autost välja ja lõugab juba kaugelt: „Kas sa kuradi oinas tead ka, mitme tuhhiga sa mul sees oled!“
Sapakas istuv rääbakavõitu talumees vastab, et pole ullu kedagist.
„On, kuradi lammas! Sa oled nüüd mulle võlgu! Mõistad, kaalikas!“
„Nujaa, aga mis tost?“
„Ikka ei saa aru vä? Sa pead nüüd oma maja või korteri maha müüma!“
„Milleks?“
„On kuradi tainas! Kust sa võtad kakskümmend tuhat dollarit?“
Mees nööbib vatijope lahti, võtab ühest põuetaskust ühe ja teisest teise rahapaki, sõnades: „Näh, siin on kümme tuhat ja siin teine kümme tuhat.“
„Oh sa kurat, kust sa nii palju pappi said?“
„Ehee, eks ikka mesilastelt!“ kiidab papi.
„Täitsa pael! Aga kust nemad said?“
