RAAMATUBLOGI: Lohetätoveeringuga tüdruk: süüdistaja, advokaat, kohtunik ja timukas
Hea, et Lisbeth Salander varjusurmast üles äratati, sest temasarnaseid autistlikke maailmaparandajaist pole iial küll.
Krimkafännile pole vist vaja selgitada, et David Lagercrantz on see mees, kes kirjutab järgesid Stieg Larssoni Millenniumi ehk Lohetätoveeringuga tüdruku sarjale ning käesolev raamat on variautori teine ja seeria viies.
Huvitaval kombel on Salanderi taaselustamine märksa edukam, kui Hercule Poirot’ või Sherlock Holmesi uued lood, mis viimaste aastate jooksul on samuti turule tulnud. Tuleb tõdeda, et ei Lagercrantz, Sophie Hannah (vale Agatha Christie) ja Anthony Horowitz (Arthur Conan Doyle’i teisik) pole eelkäija tasemel, ent millegipärast tunduvad Millenniumi sarja järjed loomutruumad. Lagercrantz ei kirjuta liiga larssonlikult, ent ilmselt vajab tänapäeva lugeja Salanderit rohkem kui iidseid detektiive.
Just feministist superkangelasele – või topelt tagasimõõtvale Lolitale, nagu Salanderit on siin-seal nimetatud – minnakse raamatut lahti lüües kaasa elama, kuigi, nagu ikka, ilmub ta pildile pisteliselt, kadudes seejärel taas kümneteks lehekülgedeks omi asju ajama. Vägivaldselt, kuid õiglaselt.
Seekord on Lagercrantz otsustanud minna mitte tulevikku vaid minevikku, selgitamaks Salanderi nooruspõlve tagamaid. Neiu ise istub vanglas, koostab kvantgravitatsiooni teooriat ja kaitseb nõrgemaid (nagu tema õiglustunne käsib) võimu enda kätte võtnud vangide eest. Samas uurib Salander Rootsi sotsiaalsüsteemi kunagisi laste vastu suunatud kuritegusid, mille ohvriks ta ise langes. Mõistagi saab ajakirjanik ja Salanderi niivõrd-kuivõrd sõber Mikael Blomkvist samuti vihje ning asub omakorda teemat lahti harutama.
Suures loos peidab end väiksem lugu suurepärasest jazzmuusikust ja edukast börsimaaklerist, mis haakub Salanderi minevikuga otseselt, kuid elab raamatus justkui oma elu. Teemade vahel käib seiklemine siia-sinna, kuid järjepidamine probleeme ei tekita.
Salander jääb seski raamatus Salanderiks, olles ise nii süüdistaja, kaitsja, kohtunik ja lõpuks ka otsuse täideviija, saades abi sõpradelt ja häkkerite kogukonnalt.
Ja seegi Millenniumi osa on täis vastandumisi: vana kooli õiglustundega Blomkvist versus omakohust pühaks pidav Salander, allasurutud vangid versus allasurujad, rikkad versus vaesed, inimlikkus versus ebainimlikkus, kristlus versus islam…
