Äärmuslus mistahes vormis teeb riigi kurjaks ja ebademokraatlikuks
Loomeinimesed on ikka aidanud tuua välja ühiskonna valukohti ilmekalt ning lihtsalt. Ka siis, kui keegi teine seda ei julge. Nii tuli Jaak Prints, kelle annet ma väga austan, täna siia ja rääkis oma loo hirmudest. Hästi rääkis, sest see kõne näitas ilmekalt, et faktidega emotsioonide vastu ei saa ja hirmu külvamine on kordades lihtsam kui fakti tõdemine.
Küll on mul kahju, et demokraatlikul demokraatia arutelul demokraatlikult küsimusi küsida polnud võimalik. Head sotsid - parlamendisaal peaks olema Eesti demokraatia tempel. Demokraatiast rääkides ei saa demokraatiat piirata. See pole demokraatia, vaid suunatud demokraatia, mis kuulub mõne teise riigi praktikasse. Ma usun, et nii minul, kui paljudel teistel oleks hea meel olnud kuulata Jaak Printsi vastuseid tema suurepärase kõne pinnalt tekkinud küsimustele. Jaagul on kindlasti palju mõtteid, mis kõnesse ei mahtunud. Eks siis peab arutelu jätkama koridoris ja ma siiralt loodan, et arutelu demokraatia üle ei rauge ühiskonnas kunagi, sest nagu ütles kord president Meri: "Rahu, stabiilsus ja inimõigused on liialt suured väärtused, et nendega tegeleda üksnes jõulukalkunite vaheajal."
Aga - kas keegi siin saalis tõstab käe püsti ja ütleb, EI demokraatiale? Kindlasti mitte. Küll on igati mõistetav, et arusaamine demokraatiast võib siin saalis erineda päris palju. Ühes olen aga kindel. Demokraatia eelduseks saab olla vaid vaba inimene ja vaba maa. Mistõttu on äärmiselt oluline demokraatiast rääkides rääkida inimestest ja inimväärikusest. Sellest, millel püsib kogu ühiskonna tervis - üksteise austamisest.
Raske mõista äärmuslust
Mul on raske mõista ükskõik milliseid äärmuslikke vaateid, nagu ka seda, kui keegi võtab endale õiguse absoluutsele tõemonopolile. Ärgem unustagem, me oleme kõik inimesed. Oma arusaamiste ja tunnetega. Ja inimestena on meil võimalus olla inimlik, ent samas vastutus austada ning aktsepteerida teisi meie ümber.
Valitsejatele tähendab demokraatia muuhulgas rahva tahtega arvestamist. Rahvas on andnud erakondadele mandaadi otsuste tegemiseks siin Riigikogus. Vaadates viimase aja sotside ja EKRE meeleheitlikku soovi üksteisele äärmuslikult vastanduda, meenutan, et ei sotsidel, ega EKREl pole võimalust öelda, et kumbki neist siia saali ei kõlba. Seda, kes siia saali sobib või mitte, saab öelda vaid rahvas. Viimaste kuude arvamusküsitlused näitavad, et nii EKREl kui sotsidel on sarnane rahva toetus ja meenutan, et mõlemad on täiesti demokraatlikult siia valitud. Teil on õigus üksteist vihata, aga see ei tähenda, et teil oleks eristumise nimel õigust kalduda äärmustesse. Äärmuslus mistahes vormis teeb riigi kurjaks ja ebademokraatlikuks. Ka tänase arutelu alatoon kannab kahjuks natuke seda pitserit, et arutelu algatajad sooviksid saada endale tiitlit kui ainukesed tõelised demokraatiarüütlid.
Igal ühel meist on põhiseadusjärgne kohustus austada arvamuste paljusust ning aktsepteerida erinevusi. Seni, kuni see ei ole kellelegi ohtlik või ei lähe vastuollu seadusega. Me kõik oleme erinevad ja see meid tugevaks teebki. Kellelgi ei ole õigust hukka mõista kedagi selle eest, et ta on paks või peenike, pikk või lühike, heleda või tumeda nahaga, abielus või mitte. Meil kõigil on õigus oma arvamusele ja tunnetele. Muuhulgas ka tunnetele teiste inimeste vastu. Nelson Mandela ütles kord: "Mitte keegi ei vihka teist inimest sündides tema nahavärvi, päritolu ja religiooni tõttu. Ühiskond õpetab inimesi vihkama, kuid kui neid on võimalik õpetada vihkama, siis neid on võimalik õpetada ka armastama, sest armastus on inimesele loomulikum kui vihkamine."
Armastus pole haigus
Armastus ei ole haigus, isegi siis mitte, kui see tunne on kahe samast soost inimese vahel. Kellelgi ei ole õigust kedagi tunnete pärast hukka mõista. On aktsepteeritav, et see kellelegi ei meeldi, ent on aktsepteerimatu mitte austada teise inimese elu ja saatust.
Mõelge vaid, mida võib tunda noor poiss, kes on mänginud kogu elu kuttidega jalgpalli ja teatud vanusesse jõudes avastab, et ta on teistsugune kui teised. Kas me suudame näha selle inimese sisse, mida võib ta tunda. Kas ta hinges võib peituda hirm või meeleheide, et teda sellisena ei aksepteerita? Või tumedanahaline tudeng, kes on tulnud siia lootuses saada suurepärane haridus, ent peab kogema tänaval mõnitamist ja vägivalda? Kas nemad on midagi valesti teinud, et nad on teistsugused harjumuspärasest? Proovigem panna ennast nende kingadesse ja mõelda, mida nad aktsepteerimatuse hirmus tunda võivad? Kristlik ilmaruum lähtub üldiselt põhimõttest, et ära tee teisele seda, mida sa ei soovi, et sulle tehtaks!
Me ei taha oma riigis hirmu ja meeleheidet. Me tahame rahu ja kindlust, väärikat ja hirmudeta elu. Me tahame, et Eestis elaksid õnnelikud inimesed! Elu keerdkäike ei ole meil kellelgi võimalik lõplikult ette planeerida, ega stsenaariumit kirjutada. Õnneks ei olegi igapäevane elu ettekirjutatud teatritükk, vaid ettearvamatusi täis seiklus, mille ridasid ajalukku inimestena iga päev ise kirjutame.
On meie teha, kas need read sisaldavad au ja väärikust või kurjust, vihkamist ja vaenu. Mina usun Eesti rahvasse. Usun meie ühisesse vabaduse selgroonärvi, mis ei lase meil vormuda ühesuguseks kurjaks halliks massiks. Mis annab meile tarkust ning kainet mõistust mitte sildistada ja solvata, vaid austada ja aktsepteerida üksteist sõltumata soost, rassist või nahavärvist, jäädes kindlaks meie põhiseaduse mõttele ja selles kirjeldatud väärtustele. Reformierakond seisab igal juhul demokraatia kaitsel iga päev ja alati, kompromissideta.
Ja lõpeks sõltub see kõik meist endist, kui sõbralikus ja heatahtlikus riigis me elame ja milliseks seda loome. Poliitikust ja põllumehest, rätsepast ja autojuhist, õpetajast ja luuletajast. Sinust ja minust, hea kaasmaalane.
