Kõik ühiskonnad pulbitsevad emotsioonidest, ütleb filosoof Martha Nussbaum. Meie pole erand. See, mida me arvame teistest ja peeglisse vaadates iseendast, oleneb meie elutundmisest, kogemusest. Meie tunded räägivad meist.

Mida me tundsime, kui kuulsime endise peaministri ja riigikogu aseesimehe ahistamisjuhtumist? Üllatas see kedagi? Paljud tundsid häbi, vastikust ja piinlikkust, teisi ajas vihale või hoopis naerma, kolmandates tärkas kaastunne, kuid siirast üllatust ei tundnud ilmselt keegi. Ja see varjund on kõnekas. Sest me otsime seda, mida arvame vajavat, ja tunneme ära selle, mis on tuttav.

Taavi Rõivase ahistamisskandaal ja meie reaktsioonid sellele ei räägi ainult temast, vaid ka meist ja meie maailmapildist, kuid siiski peamiselt temast. Samuti ei räägi see ainult sellest, kuivõrd normaliseeritud on meeste vägivald naiste vastu, nii et ahistamine on tavalise Eesti peo osa, kuigi põhimõtteliselt see just sellest räägibki. See ei räägi ka ainult seksuaalse kasvatuse ja tundlikkuse puudumisest, mille tõttu on soovide jõuga peale surumine igapäevane asi, kuigi räägib ka sellest. Ei saa öelda, et see räägib üksnes eestlaste alkoholiprobleemist, kus sotsiaalselt aktsepteeritud joobeaste ületab igasuguse mõistlikkuse piiri, kuigi räägib ka sellest. See ei räägi ainuüksi sellest, et ärimaailma eduloo lahutamatu osa on rõhumine, kus meesettevõtjate omavahelisi uusi ärilepinguid tähistatakse naiste kehade omastamise kaudu, kuigi räägib loomulikult sellestki.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid