Anna-Maria Penu: nägime, et võim hindab (maha)vaikimist ja rõhutu alistumist
Me ei saa varjata seda, kes me oleme. Vähemalt mitte kaua. Me ei saa peita seda, kuidas me armastame ja mõtleme, keda ja mida oluliseks peame (ja keda-mida mitte), mida kardame, kuhu püüdleme ja mida väärtustame. Kuidas me ka ei püüaks ametikohtade, tutvuste, omandi ja keele kaudu endale lugupidamist (ja sellega kaasnevaid eeliseid) tagada, on varem või hiljem meie tegelik olemus maailmale näha.
Kõik ühiskonnad pulbitsevad emotsioonidest, ütleb filosoof Martha Nussbaum. Meie pole erand. See, mida me arvame teistest ja peeglisse vaadates iseendast, oleneb meie elutundmisest, kogemusest. Meie tunded räägivad meist.
Mida me tundsime, kui kuulsime endise peaministri ja riigikogu aseesimehe ahistamisjuhtumist? Üllatas see kedagi? Paljud tundsid häbi, vastikust ja piinlikkust, teisi ajas vihale või hoopis naerma, kolmandates tärkas kaastunne, kuid siirast üllatust ei tundnud ilmselt keegi. Ja see varjund on kõnekas. Sest me otsime seda, mida arvame vajavat, ja tunneme ära selle, mis on tuttav.