Olgu teisena öeldud, et mingil määral kerib Bjørk vinti üle – toimunud kuritööd on ülemäära dramaatilised ja konstrueeritud. Ent teisalt võib see lugeja reaalsusest eemale viia ja panna mõtlema, et tegelikult on meie maailm ilus, helge ja turvaline.

Metsast leitakse paraku ikka surnuid, nii kurb, kui see ka pole, ent kui tihti on kehad kummalises asendis asetatud linnusulgedele, ümber küünaldes pentagramm. Ja oleks siis üks surnu…

Esimeses raamatus tuleb A-rühm kokku, kui uurija Holger Munch toob saarelt ära enesetappu plaaniva Mia Krügeri, kelle isepäraks on kõndimine omapead ehk mõtlemine piiridest väljapoole.

Nagu nii-öelda politseirühma žanrile kohane, ei piirdu autor pelgalt kuriteo lahendamise kirjeldamisega, vaid lubab lugejal piiluda politseinike eraellu, mis on – üllatus-üllatus – põhjamaiselt masendav.
Huvitaval kombel, kui uurida arvustusi, siis kõik need hoitavad ühest suust, et Bjørki, nordic noir’ stiili sulaselge esindaja, raamatud ja tegelased on täis depressiivsust. Ent see depressiivsus on kummaliselt nauditav. Muide, Bjørk ise tunnistas, et kirjutades pani ta toas põlema kõik tuled, et õõva vähendada.

Huvitav… Kas me peame saama mingi depressiivsusdoosi igal juhul kätte ning parim viis selleks on mitte enese, vaid teiste kogemus.

Ühes intervjuus selgitas Bjørk, et tegelikult pakuvad just inimesed ja nende olemuse lahtikirjutamine rohkem huvi ning kuriteod on lihtsalt segu, mis kogu ehitist koos hoiab.

„Võiks ju inimesi lahata ka mittekriminaalselt, aga kahe teema liitmine pakub paremaid võimalusi,“ arvas Bjørk. „Minu arvates ei piisa sellest, kui kirjutada krimkat stiilis: kes on mõrvar.“

Niisiis on „Öökull“ pisut laiem krimka, kirjeldades depressiooni, religiooni, ühiskonda ja kriminaalsust.
Bjørk on plaaninud kuus A-rühma saagat ja ta lubab, et Krügerit ootavad ees paremad päevad.