Susanne von Schenck: vabadus, mille Berliini müüri langemine 28 aasta eest kaasa tõi, on paljude jaoks enesestmõistetav, aga ta on habras

28 aastat lõhestas Berliini ja Saksamaad müür, külma sõja sümbol. Tänaseks on Berliini müüri kadumisest möödunud täpselt 28 aastat. Nüüd on see olnud kadunud sama kaua, kui see püsti seisis.

Veel 1989. aasta jaanuaris ütles tollane Saksa DV riiginõukogu esimees Erich Honecker, et müür seisab siin ka viiekümne ja saja aasta pärast. Ta eksis. Sajad tuhanded inimesed nõudsid vabu valimisi, opositsioonirühmituste lubamist ja liikumisvabadust. Paljud olid juba saanud Ungari kaudu SDV-st lahkuda, selliseid inimesi lisandus iga päev. Massiline põgenemine, majanduskriis, rahumeelsed meeleavaldused sellistes linnades nagu Leipzig ja Berliin, NSV Liidu juhi Mihhail Gorbatšovi reformid – kõik need tegurid aitasid kaasa SDV režiimi lõpule.

9. novembri 1989 õhtul istusin peatse ülikoolilõpetajana Hamburgis teleri ees ja jälgisin uudiseid. Toimus uskumatu – see, millega me kõik üles olime kasvanud, tundus lagunevat. Sadade tuhandete idaberliinlaste survel avati 9. novembri 1989 õhtul Bornholmi tänava piiriületuspunkti tõkkepuu. Korraga polnud miski enam endine.

Olin käinud õpilasena kaks korda tollases SDV-s. See riik ei tähendanud minu jaoks midagi. Mu perel ei olnud seal sugulasi, Prantsusmaa ja Itaalia olid minu jaoks lähemal. Nii ma arvasin. Aga siis haaras uudistes nähtu mind endasse, mu silmist purskusid pisarad ja ma veetsin sügavalt liigutatuna öö teleri ees. 10. novembri varastel hommikutundidel sõitsin koos kahe sõbrannaga Berliini.

Olin käinud õpilasena kaks korda tollases SDV-s. See riik ei tähendanud minu jaoks midagi. Prantsusmaa ja Itaalia olid minu jaoks lähemal.

1989. aasta novembripäevad Berliinis jätsid kõigi sealviibinute mällu kustumatu jälje. Tantsivad inimesed Brandenburgi väravate juures, esimesed müürist läbimurdmised, inimmassid Kurfürstendammil, metroos ja trammides, kõikjal Saksa DV autod. Kuid veel ei tohtinud me minna ida poolele. Seda sai teha alles aastavahetuse paiku.

Ning varsti kerkisid ka küsimused. Kuidas edasi? Ühinenud Saksamaa? Kaks sõltumatut riiki? Oli nii kriitilisi kui ka lootusrikkaid hääli. Algas metsik aeg. Äkki tundus kõik võimalik.

Maailm on pärast 9. novembrit 1989 muutunud, justkui tsementi valatud blokid on kadunud, tekkinud on uued probleemid. Näiteks see, et Ida-Saksamaal valib nii palju inimesi immigrantidevaenulikku parteid AfD. Uusparempoolsed, kes püüavad hääli primitiivsete populistlike hüüdlausetega, on nüüd jõudnud ka parlamenti.

Müürist on saanud ajalugu ja selle jäänused Berliinis on turismiatraktsioon. Kui vaatan Bernaueri tänava mälestusrajatise juures filmi 1961. aastal brutaalselt püstitatud müürist ja selle juurde kuulunud surmatsoonist, tuleb mul ka praegu, 28 aastat pärast müüri langemist, kananahk ihule. Vabadus, mille müüri langemine kaasa tõi, on paljude jaoks enesestmõistetav. Kuid ka see vabadus on habras.

Susanne von Schenck on Saksamaa üleriigilise raadiokanali Deutschlandfunk Kultur ajakirjanik. Eesti Päevalehele teeb ta kaastööd Goethe Instituudi ajakirjanikevahetusprogrammi Nahaufnahme raames.