RAAMATUBLOGI: Meis peituvad uskumatud võimed ehk mõne nädalaga Jäämeheks
Inimvõimetel on piirid küll, ent need asuvad määratult kaugemal, kui me arvame.
Soolapuhujaid on terve maailm täis ja uuriv ajakirjanik Scott Carney teenib nende paljastamisest raamatute kirjutamisega raha. Ühel heal päeval võttis ta nõuks maatasa teha järjekordne šarlatan, Hollandi Jäämees Wim Hof, kes suutvat tunnikese kaelani jääs lamada, kontrollides oma kehatemperatuuri. Nonsenss!
Ent seekord sai Carney valusalt vastu näppe. Võime külma taluda pole sama, mis vaimude väljakutsumine ja lusikate painutamine mõtte jõul. Inimene on ju loom, nagu iga teinegi, aga muutunud mugavaks, mistap organism ei viitsi enam teha seda tööd, mida aastatuhandeid tagasi tegi.
Carney kirjutab sissejuhatuses järgmist: „Millalgi 1900. aastate algul muutus meie tehnoloogiline osavus nii võimsaks, et lõhkus fundamentaalsed bioloogilised seosed meid ümbritseva maailmaga. Kanalisatsioon, küttesüsteemid, toidupoed, autod ja elektrivalgus võimaldavad meil kontrollida ja häälestada keskkonda nii põhjalikult, et paljud saavad elada moel, mida võib nimetada igaveseks homöostaasiaseisundiks. Pole oluline, mis ilm on väljas – kõrvetav kuumus, lumetorm, äike või kena suvepäev – inimene võib ärgata tükk aega pärast päikesetõusu, süüa hommikusöögiks ohtralt puuvilju, mis on kohale lennutatud teiselt poolt maakera, sõita konditsioneeritud autos tööle, veeta päeva kontoris ja tulla koju, ilma et oleks välisõhuga kokku puutunud kauem, kui mõned minutid. Moodne inimene on esimene liik pärast millimallikat, mis suudab peaaegu täielikult eirata ellujäämise looduslikke takistusi.
See näiline võit looduse üle pole meie keha tugevamaks muutnud. Tegelikult lausa vastupidi: pingevaba mugavus on muutnud meid paksuks, laisaks ja järjest haigemaks.”
Aga mis juhtub, kui me turvalisest kookonist välja tuleme ja end looduse meelevalda usaldame? Sureme maha? Võib juhtuda, aga võib ka mitte. Ses olukorras on üleekspluateeritud tõdemusel – mis ei tapa, teeb tugevaks – tõsi taga.
Me oleme tavalised loomad, aga nutikad, kinnitab autor, ja sestap saame hakkama loomade kombel elades. Ainult et see vajab harjumist.
Ühesõnaga, Carney läheb Jäämees Hofi treeninglaagrisse, et too soolapuhuja paljastada või avastada, et hollandlase organism on anomaalne.
See, mis juhtub, on hämmastav: laagri lõpus võtab Carney koos teistega ette kuuetunnise matka mäe tippu. Iseenesest pole see just teab, mis katsumus, kui retk ei toimuks talvel – mäe jalamil on külma -4, tipus -13 kraadi ja lõikav tuul. Ja mis kõige hullem: matkajatel on jalas vaid lühikesed püsid. Kõik. Ülakeha ja sääred on paljad. Kuid selle asemel, et surnuks külmuda, keha aurab. Soojusest.
Pärast imelist katsumust asub Carney uurima, mil moel on võimalik sundida organismi ületama teadaolevaid piire. Küsimus pole pelgalt külmataluvuses, vaid ka paljus muus.
Võib öelda, et raamat on mõtlemapanev, et mitte öelda inspireeriv. Carney suutis lühikese ajaga muuta ainevahetust sedavõrd, et keha hakkas põletama rohkem rasvu, mis tähendas olulist kaalulangust. Ja kui tama suutis, siis miks mitte teisedki?
