Kadri Simson: muudame maakonnaliinide 18 miljonit sõitu tasust priiks

Transpordianalüütik Hannes Lutsu hiljuti Eesti Päevalehes ilmunud loos, milles ta kõrvutab bussiliiklust rongiliiklusega, ja veebis ilmunud Mihkel Langebrauni artiklis on esile toodud seisukohti, mis vajavad vastust ja faktidega ümberlükkamist, et selgitada, miks ikkagi on valitsus hakanud juurutama tasuta ühistransporti.

Esmalt lükkaksin ümber väited, et minister ja tasuta ühistransporti juurutavad ametkonnad ignoreerivad ekspertide tõstatatud küsimusi ja probleeme. Tasuta süsteemi rakendamisega kerkivate kitsaskohtadega tegelevad igapäevatöös maanteeameti ja ministeeriumi inimesed, peale selle toetasime igati kohalike ühistranspordikeskuste loomist, kus samuti eksperdid oma tööd teevad.

Võrdleme maakondlikke bussiliine ja reisirongiliiklust. Maakondlike busside laia haaret ilmestades olen varem rääkinud sõitjate arvust, mis on maakonnabussides u 18 miljonit ja rongides 6,8 miljonit. Kuid võime rääkida ka liinikilomeetritest. Maakonnaliinide bussid sõidavad aastas ligikaudu 36,6 miljonit kilomeetrit ja Elroni liinirongid 5,1 miljonit. Hannes Luts on oma kriitilises loos jõudnud järeldusele, et inimesed sõidavad rongiga pigem pikemaid vahemaid. Seda väidet esitades autor eksib, samuti ei ole alati korrektne hinnata avaliku teenuse osutamise otstarbekust doteeritava sõitjakäibega.

Kui vaadata Elroni 2016. aasta aruandeid, siis tehti reisirongidega kokku 6,8 miljonit sõitu, neist hinnanguliselt ainult 2 miljonit reisi pikal vahemaal, nn kaugliini veoturul (Tallinna-Tartu ekspress, Tallinn-Narva, Tallinn-Viljandi jne). Ligikaudu viis miljonit sõitu tehti seega pigem lühisõitudena. Kuidagi ei saa nõustuda varem avaldatud arvamusega, nagu oleks riigil tasuta sõitu rakendades maakondlike bussiliinide asemel mõistlikum minna hoopis kaugliinirongide süsteemiga veoturule, kus juba toimib väga tihe konkurents kommertsalustel opereerivate bussivedajate vahel ning on tagatud kvaliteetne ja hea kättesaadavusega teenus. Riigi sekkumist on vaja eelkõige seal, kus alternatiivseid võimalusi suuresti ei eksisteeri. Tasuta maakondlik bussiliiklus ongi mõeldud ennekõike maapiirkondade inimestele liikumisvõimaluste loomiseks, et tagada ligipääs igapäevaseks toimetulekuks vajalikele muudele teenustele, mitte „üle-eestilise ringreisi” korraldamiseks.

Just maakondlikke bussiliine tasust vabastades oleme väitnud, et need liinid pakuvad üle Eesti kõige paremat piirkondlikku kaetavust. Milline teine transpordiliik on veel igas maakonnas nii kättesaadav kui kohalikud bussid? Maakonnasiseste bussiliinide liinivõrk on oluliselt laiema ulatusega kui rongide liinivõrk. Linnaliinidest pole aga valitsuses juttugi olnud, sest kogu plaani eesmärk ongi leida töötav meede maal elavatele inimestele. Jah, odavam on kõik linna kolida, nagu üks isamaaline poliitik kunagi soovitas, aga meie eesmärk on pakkuda võimalusi ka elu jätkumiseks maal – nii liikumisvõimaluste, koolide kui ka maakonnakeskustest kättesaadavate avalike teenuste kujul.

Tasuta bussisõit rakendub kõigile

Seega jõuame teise vahemärkuse juurde. Hannes Luts heidab tasuta ühistranspordi kavale ette asjaolu, et see plaan kohtlevat inimesi ebavõrdselt: KOV-i eelarvest rahastatavad sõidud jäävad ju valitsuse plaani alt välja ja ka kommertsliine ei vabastata tasust. Jah, kohaliku omavalitsuse rahastatavat ühistransporti riik ei puutu ega hakka korraldama. Ent tasust vabastatav maakondlik ühistransport ei kohtle kedagi ebavõrdselt: sõit on piletist prii kõikidele sõitjatele! See tähendab, et pärnakas saab edaspidi tasuta sõita ühtmoodi nii Võrumaal kui ka Ida-Virumaal.