RAAMATUBLOGI: Punalendurite elust ehk Ljuba ja Vitja elu ja surm
Olev Remsu viimaste aastate looming on tähelepanuväärne, kui lugeja peab lugu peenest huumorist, irooniast ja lähiajaloost ehk nõukaajast ning on valmis taluma jutte reaalsest elust.
„Väikelinna baabad” on justkui Supikinna triloogia sovjeetlik eriväljaanne, kus tegevus on viidud Haapsallu ja tegelasteks vaprad punalendurid ja nende baabad.
Teinekord on sõna, mis töötab, teinekord lugu. Remsu on suutnud need kaks kenasti ühendada. Mõnusalt loetav tekst, mitte jaankrossilike pikkade põimlausete voog, ning lahe stoori Ljuba ja Vitja elust ja surmast.
Autor tunneb asja, teab, mida kujutab endast vene hing. Teab sedagi, kuidas tol ajal üks ohvitseripere eksisteeris ja oli, tulles Piiterist kahtlasesse kapitalismi järele lõhnavasse vabariiki sotsialismi ehitama. Või õigemini kaitsma, sest ehitasid teised.
Ljuba-tädil on muide suur mure – tema minevik pole just kõige puhtam. Saatus tahtis nii, et ta satuks teise ilmasõja ajal Saksamaale, valmistama tankirusikaid, millega Nõukogude Liidu sõjalist inventari hävitati. Aga naised on targad, oskavad elada. Kui jumal on andnud sulle kena keha, tuleb seda eesmärgipäraselt kasutada. Et endal ja mehel hästi läheks.
Seksi, jah, on raamatus piisavalt. Ja mitte nõukogude seksi – et ainult seadusliku mehega pimedas ja teki all. Aga mida teha, kui elu on säärane.
Ah jaa, keegi peab seda lugu ju jutustama. Antud juhul juhtus see olema kass. Ja nagu öeldud, teeb ta seda suurepäraselt. Vene inimene olemus saab taas tera võrra selgemaks.
