Aasta krimka tiitli tõi tõde kuritegevuse lätetest
Möödunud aasta oli erakordne – eestikeelset krimikirjandust iseloomustasid nii kvantiteet kui kvaliteet ehkki üks on teisega seotud. Kui raamatuid ilmub palju – kaupluse Rahva Raamat rubriigis põnevus ja krimi on mullusest kirjas 177 ühikut – siis peab olema ka palju väärt kirjandust.
Ütleks nõnda, et ohoo-efekti tekitavaid teoseid polnud ülemäära, ent neid, millele saab panna hindeks väga hea väikese miinusega, piisavalt. Sestap oli valiku tegemine keeruline. Protsess on järgmine: esmalt tuleb valida kõik meeldejäävad raamatud ning siis laduda virna need, mis peaks kindlasti tosina sekka kuuluma. Ja kui kindlate virn sai kokku loetud, osutus see 18 ühiku kõrguseks. Tuli kärpima hakata ja siinkohal krimkad, mis napilt üle serva pudenesid: Robert Bryndza „Tüdruk jääs”, Michel Bussi „Mustad vesiroosid”, Ernest Cline „Valmistub esimene mängija”, Lee Child „Ebaõnn ja äpardused”, Fiona Barton „Lesk” ning Cilla ja Rolf Börjlind „Kolmas hääl”.
Nüüd parimad.
1. Anders Roslund ja Börge Hellström, „Kolm minutit“, Eesti Raamat
Lugeja on harjunud krimiraamatuid võtma kui fiktsiooni. Kõik, mis kirjas, põhineb autori kujutlusvõimel, tegelikus elus seda ei eksisteeri. Roslund ja Hellström ammutavad (või kahjuks ammutasid, sest teine neist lahkus meie seast) inspiratsiooni reaalsusest. Seekord kirjeldatakse kuritegevuse lätteid ehk Kolumbia narkokaubandust kogu selle jõhkruses ja valus.
2. Jo Nesbø, „Veri lumel. Veel verd“, Varrak
Jo Nesbø suudab üllatada. Ju tal tekkis soov rutiinist väljuda ning kirjeldada karmuse kõrval ka õrnust. Ta loob Olav Johanseni, düslektikust palgamõrvar, kes töötab narkokuninga heaks, ning paneb ta kahvlisse – tappa tuleb kaunis daam, tööandja abikaasa. Teises loos saabub polaarjoone tagusesse külla tundmatu, ütleme, et Ulf, väidetavalt jahile. Temalgi tuleb teha valikuid, kas surm või armastus.
3. Jonas Bonnier, „Helikopterirööv“, Helios
Lugu on reaalne: kamp suvalisi pisipätte hangib helikopteri ja teeb Stockholmis tühjaks sularahakeskuse, viies minema 39 miljonit Rootsi krooni. „Tahtsin näidata ühe röövi anatoomiat ja neid, kes selle toime panid. Kõik nad on ju inimesed, kes proovivad elus hakkama saada. Samas on tegu siiski ilukirjandusega ning seda, mis tõde, mis väljamõeldis, teame vaid mina ja röövlid,“ selgitab autor.
4. John Grisham, „Nurgaadvokaat“, Varrak
„Nurgaadvokaat“ tundub olevat Grishami üks paremaid, kui mitte parim teos. Aga nii võib öelda iga ta raamatu kohta. Nurgaadvokaat Sebastian Rudd on rahva seas palavalt vihatud tüüp. Kusjuures mitte seetõttu, et mees kaitseb väärastunud kaake, vaid ta proovib süütuid vanglast päästa. Paraku on tema kaitsealused juba ette süüdlaseks tembeldatud. Ehk siis Rudd kaitseb neid, keda keegi teine kaitsta ei taha.
5. Sabine Durrant, „Valetaja“, Eesti Raamat
Durrant kirjutab nõnda, et alguses ei saa arugi, kuhu teekond viib. Sa oled õnnetu hing, veeretad elu allamäge ja siis ilmub taevast päikesekiir. Et taas joonele saada, tuleb pisut luisata ja siis veelkord ja veelkord... Pisikesed, väheolulised valskused, aga kui neid on palju, siis koguneb pundar, millesse pole keeruline lõplikult ja lootusetult kinni jääda.
6. Joël Dicker, „Tõde Harry Queberti juhtumi kohta”, Tänapäev
Harry Quebert, kelle juhtumist tõde kuulutatakse, on Ameerika üks kuulsamaid kirjanikke, kelle armastusromaan „Kurja juured” vapustas maailma. Kolm kümnendit hiljem leitakse tema hoovist raamatu prototüübi, 15-aastase piiga surnukeha. Queberti õpilane hakkab otsima tõde ja kui leiab, siis selgub, et... Raamat on kultuuriline kõrgpilotaaž.
7. Megan Abbot, „Sa saad mind tundma“, Päikese kirjastus
Raamatu tutvustuses on öeldud: „Sa saad mind tundma” on võimas ja õõvastav portree perekonnast, kus õrnus võib tähendada nii valu kui ka armastust. Lugu viimse piirini viidud vanemlikust eneseohverdusest, salajasest ihast ja ambitsioonide kõikevõitvast jõust… Raske oleks midagi juurde lisada. Ah jaa, raamat annab täpse ja realistliku pildi laste tippspordi argipäevast.
8. Rex Stout, „Fer-de-Lance”, Tänapäev
Legendaarne Rex Stout on nauditav igal sajandi ja kena oleks, kui kirjastus Tänapäev tema saagadega siitmaalt lõpuni välja läheks. 33 lugu ja 39 lühilugu pole ju palju. „Fer-de-Lance” (varem ilmunud pealkirjaga „Mürkmadu”) on esimene Wolfe’i raamat, aga mitte sissejuhatus järgmistele, vaid nagu oleks võetud kuskilt kespaigas. Ei mingeid selgitusi ega tutvustusi, action läheb kohe käima.
9. Lars Kepler, „Küülikukütt“, Pegasus
Oleks üllatus, kui Lars Kepleri uus Joona Linna saaga siinmail nädalaga müügiedetabelite tippu ei tõuseks. Soome-rootsi komissariga ikka juhtub. Kord ta kaob (arvatakse, et lahkus elust), ilmub siis välja ning lõpuks pannakse vangi. Niisiis peab Rootsi Linnata hakkama saama kaks aastat ehk täpselt nõnda kaua, kui välisminister saadetakse teise ilma eriti jõhkral moel.
10. Arne Dahl, „Piirimaa“, Eesti Raamat
Arne Dahl lõpetas Rootsi A-rühma krimkadega kümme aastat tagasi, nüüd on uus tulemine. Politseipaari Sam Bergeri ja Molly Blomi saaga avateos „Piirimaa“ on värskusest tulvil, ehe ja võimas, kirjutati Rootsi meedias. Intensiivne, järskude ootamatute kurvidega, kohati pisut irooniline, kuid äärmiselt kaasahaarav. Ongi.
11. Christoffer Carlsson, „Meister, vahimees, valevorst, sõber“, Tammerraamat
Äraspidise Stockholmi politseiniku, psühhotroopseid ravimeid ja morfiini tarvitava Leo Junkeri kolmas saaga on taaskord jõuline. Kui peaks olema üksainus raamat, millega iseloomustada niinimetatud põhjamaist kaamost, siis „Meister, vahimees, valevorst, sõber“ oleks kindel kandidaat. Samas näikse kaamoskrimkad põhjamaalasele sobivat, sest millegipärast on need nauditavad.
12. Fred Vargas, „Libahunt“, Varrak
Fred Vargas on tagasi, parimast peast ja omas mahlas! Taaskord vargaslik ehk Lahedad natuurid, peen huumor, muule maailmale mõistetamatu prantsuse armastus… Krimilugu – kurjategija raalib välja üsna ruttu – pole kaugeltki peamine. Aga see õhustik, taust, tegelased...
Eesti eri: Harglale vastu ei saada
Seekord sai vastu võetud otsus, et Eesti krimikirjandust tuleb hinnata muust maailmast lahus. Sest muidu kisub koduvileks – Indrek Hargla või miks mitte Katrin Pauts võidaksid aina, sest nad on head ja lisaks omad.
Paraku jäid Pauts ja tema „Öömees” seekord nominendiks, nagu ka Tuomas Wirkkuneni „Punaste juustega tüdruk” ja Kersti Kivirüüdi „Mäng mõisa peale.”
Niisiis fanfaarid, Eesti parim oli:
Indrek Hargla, „Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat“, Raudhammas
Indrek Hargla keskaegseid roimalugusid võib võtta kaheti – kui krimkasid või kui ajalooõpikuid. Autor tõdes, et ta võtab minevikust mõned pidepunktid skeletiks ja kirjutab nende ümber loo. Mistap lugeja teadmised saavad kõvasti täiendust.
„Apteeker Melchior“ ja Gotlandi kurat“ keskendub tulekahjule Tallinnas anno 1433, keskaegsele pangandusele, haridusele, perekonnaseadustele, surmarituaalidele… Kõik need teemad on laiemal või kitsamal määral selgelt ja värvikalt (märksa paremini kui Dumas’ lõputud heietused) lahti seletatud.
Tea, kas sekkub mängu uue raamatu värskus või mis, aga millegipärast tundub, et „Gotlandi kurat“ on sarja parim teos – kuidagi täpne, terviklik ja loogiline. Või kui ühe sõnaga väljenduda, siis: küps.
Eelmiste aastate parimad krimkad
2003: Dan Brown, „Da Vinci kood“
2004: Jean-Claude Izzo, „Chourmo“
2005: Ake Edwardson, „Lõputa suvi“
2006: Agatha Christie, „Miss Marple. Hercule Poirot. Kogutud lühijutud“
2007: Lee Child, „Külaline“
2008: Karin Fossum, „Armastatud Poona“
2009: Stieg Larsson, „Lohetätoveeringuga tüdruk“
2010: Josh Bazell, „Võida vikatimeest“
2011: Anders Roslund, Börge Helleström, „Hoiukapp 21“
2012: Jonas Jonasson, „Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus“
2013: Boriss Akunin, „Must linn“
2014: Indrek Hargla, „Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika“
2015: Henning Mankell, „Tantsuõpetaja tagasitulek“
2016: Lars Kepler, „Stalker”
