Kahjuks on probleem aga palju laiem kui Ylle Rajasaare seisukohavõtt. Nii üksikinimestel kui ka nende ühendustel on õigus väljendada arvamusi, mis lahknevad võimukandjate ja valitsuse seisukohtadest ja valitsuse poliitikast. Veelgi enam, see on nende kodanikukohustus. Kodanikuühiskonna tasakaal on tagatud seeläbi, et ühiskonnas on arvamuste paljusus ja mitte ükski arvamus ega grupp ei saa domineerida ning oma tahet peale suruda teistele. Ning veel üks oluline asi: arvamusi väljendav grupp ei tohi muutuda lintšivaks jõuguks, mis võtab endale süüdistaja, kohtuniku ja kohtuotsuse täitja rolli. See on ühiskonnale ohtlik. Eriti ohtlik on aga, kui samas puhangus liituvad üksteisega erinevad vastandideoloogia väljendajad. Antropoloog ja kirjandusteadlane René Girard on üksikasjalikult kirjeldanud selliseid olukordi põhiliselt arhailiste kultuuride ja antiikmaailma näitel. Kriis võib tekkida täiesti tühjalt kohalt ja see leiab lahenduse lunastusohvri toomisega. Selleks otsitakse ja leitakse patuoinas.

Ma ei tunne Tiit Ojasood ei inimese ega isegi mitte teatrikunstnikuna. Ma ei tea, kelle kallal ja mis asjaoludel ta lumes vägivallatses. Aga kui EKRE, SAPTK ja feministid liigutavas üksmeeles nõuavad tema ohverdamist, siis kultuurisemiootikuna tekitab see minus igasuguseid mõtteid.

P.S. Üks kriisiolukorra tunnuseid on äkiline kollektiivne huumorimeele kaotus. Ma ei looda, et minu tagasihoidlik sõnavõtt võiks olukorda muuta. Kuid siiski, kuna selle aasta šovinisti tiitel on juba enneaegselt hõivatud, palun käsitleda antud kirjutist kui oma kandidatuuri esitamist esimese printsessi kohale.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid