RAAMATUBLOGI: Saksad versus matsid ja esimese öö õigus
Kui midagi eelmisel raamatuaastal tõsiselt üllatas, siis oli see Kersti Kivirüüdi ajalookrimka „Mäng mõisa peale”.
Kodumaist krimikirjandust, kui autor pole Indrek Hargla või Katrin Pauts, võtad ikka kätte ettevaatlikult. Mitte et see lootusetult lahja oleks, aga kui tõlkeraamatud on paremad, siis miks aega raisata. Oleks elu siis igavene või lugemisele saaks pühendada 24-7.
„Mäng mõisa peale” paelus. Mitte just raamatu kriminaalne stoori – Agatha Christiele saavad vähesed vastu, kui üldse – aga ajastu, milles tegevus toimus, tegelased, taust ja kõige selle kokkukirjutamine hääs eesti keeles.
Õigupoolest tuleb piinlikust tunda, et teadmised 19. sajandi teisest poolest, kui toimus eestlaste rahvuslik ärkamine, on üsna lünklikud. Ehk siis arusaam on üsna tume, mistap tuli pisut internetti külastada, et asja selgemaks saada. Seega võib öelda: ajaloomagister ja endine õpetaja Kivirüüt jätkab rahva harimist.
Peategelaseks on kirjutatud iirlane Sean O’Donnel, lõbus ja joomahimuline, nagu iirlased ikka. Ta on end Tartu linna kenasti sisse söönud, saab läbi kohaliku võimukandjate ja aadelkonnaga, kelle saladusi ning probleeme aeg-ajalt lahendab.
Ühel heal päeval palub parun Martin von Blauberg iirlasel välja uurida, kas tema suguvõsa on kunagise esimese öö õiguse tõttu suurem, kui arvata võib.
Kuna O’Donnel maarahvast suurt sotti ei saa, võtab ta appi estofiilist sõbra Christian von Neffi ja üheskoos minnakse rännakule Eestit avastama ja paruni eelkäijate kunagistes patutegudes selgust saama.
Usutavasti on raamatus antud tõepärane pilt Eestimaast, mida võib hinnata nii ja naa. Iseseisvuse võrsed hakkavad vaikselt kerkima, on konflikte, kuid valitsejad on saksad, kes peavad eestlasi matsideks. Üldjuhul. Ehkki mõni näeb ka laiemat pilti.
Nõnda kirjeldas maarahvast üks härradest Konstantin von Toll: „Eelsoo Augusti ja paljude teiste eesti soost peremeeste häda on selles, et nad on saanud enne jõukaks kui harituks. Neil on tohutu võimujanu ja omandihimu, aga ei grammigi arusaamist võimuga kaasnevast kohusetundest, rääkimata kultuuri mõistmisest. Aulik krahv von Donnel! Ma olen kehval arvamusel lollist talupojast, aga kindlasti ei ole ma halval arvamusel eesti talupojast kui sellisest. Vastupidi, pean sügavalt lugu ja isegi kadestan eesti talupoja täiesti erilist loodusetunnetust. Paljud positivismiideest nakatatud sakslased peavad eestlaste loitse ja manasõnu rumalaks ebausuks, ent minu meelest on see tõeline maagia, mida tuleks uurida mitte positivistlikest arusaamadest lähtuvalt, vaid filosoofilise valgustatuse kaudu. Ma pean muide õigeks, et Eestimaa ja Liivimaa kubermangud oleksid põliselanike, mitte rüütelkondade valitseda. Aga mitte Eelsoo Augusti suguste jõmmide, vaid haritud eestlaste.”
Ühesõnaga ligi kahe sajandi tagune aeg täies hiilguses. Eks toonane olustik vajab sisseelamist ja arusaamist, kuid eks seegi ajapikku tuleb. Sest loodetavasti ei jää see Kivirüüdi viimaseks uusaja või ärkamisaja (sõltub, kas võtta üleilmse või kohaliku määratluse järgi) krimkaks.
Küll aga sooviks järgmis(t)es raamatu(te)s pro või epiloogi, kus toimuvat ja selle ajastut pisut lahti seletatakse. Ja tegelasigi võiks tutvustada, sest von Tollid ja von Neffid näikse olevat siinmail kenasti elanud.
