Joachim Raue ettepanek uut aastasada alustavale riigile: igale kodanikule hääl, ka lapsele – valitsemine tulevase põlvkonna heaks

Tähistame sel aastal vabaduse ja demokraatia 100. aastapäeva Eestimaal. Mina võtsin seda aluseks, et mõelda, kuidas meie demokraatia töötab, ja avastasin, et üks detail riivib minu õigusetunnet: see, et igal kodanikul peaks olema üks hääl, aga täna on see vaid täiskasvanutel

Minu meelest on täiesti loogiline, et, kuna ka laps on kodanik (või kohaliku valimiste puhul siis elanik), peaks tal olema samad kodanikuõigused ja seega ka oma hääl valimistel. Tal on ju omad huvid. Ja neid esindavad tema vanemad või eestkostjad. Kui nemad võivad tema nimel lepinguid sõlmida, siis miks mitte tema eest hääletada? Nemad vastutavad ju tema heaolu eest ja suudavad kindlasti hääletada valimistel tema huvide järgi. Seega, kui ma järele mõtlen, tundub meie olemasolev süsteem kontseptiooni poolt puudulik – ja mitte üksnes meie oma, vaid minu teada iga riigi oma!

Miks see ometi nii on? Paraku tuleb meeles pidada, et samme hääletamisvõrdsuse poolt astuti alles mitte väga kauges minevikus. Enamikus maailma paikades ei tohtinud ju naised valida veel sada aastat tagasi. Lisaks tekitab minu poolt esitatud süsteem ka mõned logistilised väljakutsed. Kuidas vältida näiteks, et ühe lapse lahutatud vanemad ei vali igaüks lapse eest erinevates kohtades? Olen veendunud, et selle ala spetsialistid leiavad taoliste küsimuse jaoks lahendused ja ilmselt oleme nende lahendamiseks Eestis oma e-teenustega privilegeeritud olukorras.

Miks meie ei korralda Eestis siis esimese riigina valimisi, kus igal kodanikul on üks hääl? Kas see ei oleks ilus kingitus meile kõigile EV100 puhul? Tõestaksime taas ennast riigina, mis korraldab asju uuenduslikult. Ja seega suurendame võrdsust kodanike seas ja töötame tuleviku põlvkonna heaks. Võitluses demograafilise muutuse vastu oleks see pärast lastetoetuse suurendamist ja kolmanda lapse toetust kolmas loogiline samm. Nagu iga meetmega on sellega seotud kulud, aga arvan, et nad jäävad väikestesse raamidesse.

Tegemist on minu seisukohalt erakonnavälise küsimusega, mille poolt toetajaid võiks leida igast riigikogus esindatud erakonnast. See on ilmselt ka vajalik, kuna räägime ju põhiseaduse muutmisest. Kogenud poliitik küsiks muidugi „cui bono?“, ehk millisele erakonnale see kasu tooks? Minu hinnangul ei muudaks selline „üks kodanik, üks hääl“ süsteem suurel määral valimiste tulemust, küll aga saavutaks see tugevama surve korraldada ühiskondlikke küsimusi nii, et ei ohustataks tulevaid põlvkondi, vaid valitsetaks ka nende heaks. Sest iga kodanik loeb!

Üleskutse: Kui Teile see mõte meeldib, jagage see ja kirjutage oma riigikogu liikmele! #ükskodanikükshääl