RAAMATUBLOGI: Zvatj nikak, familia nikto. Laul vaprate hullusest
Kohati, aga tõesti kohati, lahkavad väljamaalased Venemaa ajalugu tõepärasemalt, kui venelased ise. Simon Sebag Montefiore „Verev keskpäevataevas” (mitte ajada segamini filmiga „Verev kõrbepäike”) on sellele kinnitus.
Montefioret tasub uskuda. Tema dokumentaalraamatud „Noor Stalin”, „Stalin”, „Romanovid” ja „Potjomkin” on suurepärased pilguheidud meie idanaabri minevikku. Sestap pole põhjust arvata, et tema romaanid erineksid suurel määral tegelikkusest. Seda enam, et osa tegelasi pole kirjanduslikud, vaid eksisteerisid päriselt ning tegutsesid ilmselt just nii, nagu autor neid tegutsema pani.
Millegipärast (ilmselt seetõttu, et kaaneümbris sai raamatult kõrvale tõstetud) jäi tähelepanuta, et „Verev keskpäevataevas” on Moskva triloogia kolmas teos, järg raamatutele „Sašenka” ja „Ühel talveööl”. Mis tähendab, et eelnevate osade mittelugemine pole patt.
On aasta 1942. Teises ilmasõjas on saabumas murdepunkt, sakslaste väed koos itaallaste ja rumeenlastega on jõudnud Stalingradi alla. Valluta tähendusrikka nimega linn ning sõda on suure tõenäosusega võidetud.
Nagu teada, venelased surnuid ei lugenud, riik on suur, rahvast palju. Just oli ilmunud kurikuulus käsk nr 227 – ei sammugi tagasi. Kui kaadrit, mis otsustab kõik (nagu toona öeldi) napib, tuleb seda tuua näiteks GULAG-ist. Benja Golden, süütult okastraadi taha toimetatu, saab võimaluse olematud patud verega puhtaks pesta. Trahvipataljonis. Mõõk kätte, hobuse selga ja hurraaga Saksa tankide vastu. Kes seletamatutel asjaoludel ellu juhtub jääma, saab lunastatud.
Venemaad mõistusega ei võta. Needsamad Kolõma kullakaevanduste nimetud mehed – „Zvatj nikak, familia nikto” – lähevad võitlusse sellesama riigi, sellesama Stalini eest, kes nad koonduslaagrisse saatsid. Aga nad ei lähe surma za Stalina, vaid za rodinu. Küll mitte kõik. Kui tahad ellu jääda, usalda vaid oma ratsut.
„Ta oli juba mitu kuud sõjaks valmistunud, aga kuidagi oli see lihtsam elu, see surmaheitlus, kasakate ja nende hobuste seltskond päevalillede ja rohu maailmas, see tolmu ja hobusehigi ja püssiõli maailm tekitanud temas palju elusama tunde, kui ta üldse meenutada suutis. Kui oleksite temalt hiljem küsinud, kas ta kartis, siis oleks ta öelnud: „Kartsin? Mul oli suurem hirm, kui te iial võiksite tunda.” Ja ometi polnud see määrav. „Me laulame laulu,” kirjutas Maksim Gorki, kes oli kord Benja vastu nii lahke olnud, „vaprate hullusest.” Benja ratsutas tapma inimest, võib-olla paljusid inimesi, ja teda valdas katastroofi eelaimdus – tema ellujäämine polnud üldse tõenäoline. Aga sellegipoolest uskus ta oma õnnesse. Ta pidi seda tegema. Nad kõik pidid seda tegema.”
