Milleks poisile raha?
Küll on ikka palju muret nende noortega! Omal ajal olin ma neetult uhke, et mul õnnestus luua imikust raugaks muutumise masin. Ilmaaegu! Oleksin pidanud tegema nii, et emaüsast väljub kohe pensionär! Need on üsna leplikud. Aga noored muudkui hädaldavad. Küll on neil segadusi armuasjadega, küll ei meeldi neile vistrikud. Pihlapuu küll ei vingu, kui ta igal sügisel punaste marjadega kattub, aga noortele, olge lahked, minu loodud ilusad punased punnid ei kõlba! Ja siis see pidev rahahäda!
Paar päeva tagasi helistas mulle piiskop Urmas ja muudkui vedas ninaga. Ma sain kohe aru, et midagi on poisiga jälle lahti.
„Mis sul viga on?” küsisin ma. „Kas jälle pruut jättis maha?”
„Mult võeti raha ära,” vastas Urmas haleda häälega.
„Missugune raha?” imestasin mina. „Kust sa üldse raha said, mina pole sulle kopikatki andnud. Sa oled veel liiga väike, sa ei oska rahaga ringi käia. Ja mida sa sellega teeksidki, mina ju hoolitsen su eest. Igal hommikul on taevamanna laual, lõunaks kukub praetud vutt suhu ja õhtul voolab Jaani kiriku altari seest sulaselget šokolaadi. Su ihu lõhnab nagu roosipõõsas ja sul on imeline võime teha nii, et supp sinu taldrikus jaguneb kaheks, nii et sa saad näha taldriku põhja joonistatud karumõmmi. Milleks sulle veel sularaha, kallis laps?”
„Igasugusteks asjadeks,” vastas Urmas turtsakalt. „Vahel tahaks nätsu osta! Ja vahel kummikomme.”
„Küsi siis minu käest, ma võin armulaualeiva kummikommideks muuta, söö palju tahad!” lubasin mina.
„Ah, sa ei tea, millised mulle maitsevad,” torises Urmas. „Natuke raha võiks ikka mul endal ka olla. Ja mul oligi, Jüri Ratas andis.”
„Lihtsalt niisama andiski?” uurisin mina.
„No mitte päris, ma müüsin talle Niguliste kiriku maha,” seletas Urmas. „Talle see nii õudselt meeldis, sest Niguliste kirikus on terve posu paljaste naiste pilte.”
„Kuskohas seal need paljad naised on?” ei saanud ma aru.
„No surmatantsus ikka, need luukered, noh. Neil pole ju riideid seljas ja isegi nahka mitte. Kõik kondid ja värgid on näha. Ratase-poiss oli täitsa pöördes. Me saime Toompea lossi taga kokku ja tegime vahetust. Mina andsin Jürile kiriku ja tema ladus mulle papi peo peale. Aga tuli välja, et see raha polnudki Jüri oma, üks kuri tädi sattus meile peale ja võttis mult raha ära. Tule appi ja tee midagi! Muuda see tädi konnaks!”
„Ei, kallis poiss, selles küsimuses olen ma selle toreda tädiga üsna ühel nõul,” ütlesin mina. „Sina ja su Jüri olete veel liiga väikesed, et rahaga mängida. Mina olen sinu toitja ja kaitseja ja mina võin sind ka rohkelt õnnista, mis iial sina ette võtad ka, nii et mida sulle veel tarvis on, kullake? Kudusin sulle uue sooja kullast kaelaristi, et kurk külmade ilmade tõttu haigeks ei jääks, ja ingel Gabriel toob neil päevil ka mõned purgid paradiisõunamoosi, aga raha ma sulle ei anna. ”
