RAAMATUBLOGI: Vajaduste hierarhia. Meid ei ole loodud nüüdismaailma jaoks
Kummaline, et demokraatlikus maailmas ilmuvad ebademokraatlikud raamatud ja neid pole veel ära põletatud.
Ei saa ju olla nii, et keegi – antud juhul palgamõrvar Victor – võtab kellegi, näiteks mõne suurriigi palvel, kohtumõistmise enda kätte kohut pidamata. Ehk siis notib inimese maha. Ja notib veel mõne oma initsiatiivil, sest too lihtsalt väärib seda.
Aga kuidas siis käituda, kui inimvärdjad, mõrvarid ja kurjategijad pääsevad kohtu alt – näiteks Serbia väejuht Milan Rados – ning jätkavad endisel moel maailma mõnitamist ja tapmist? Kas laseme neil rahulikult pensionipõlve oodata?
„Aeg surra” viib lugeja niinimetatud Jugoslaavia maffia tsentrisse, kirjeldades ehedalt ja jõhkralt kurjategijate argipäeva. Kuidagi ei tahaks arvata, et kõik see toimub ka tegelikkuses, aga võta sa kinni. Uimasti ja prostitutsiooniäri ju käib ning vaeval siidikinnastes.
Victor imbub maffia sekka, võidab pääliku usalduse ja saab abiliseks neiu, kelle perekonna too hävitas. Üheskoos asutakse planeerima tapatööd.
Raamat on karm, nõrganärvilised hoidku näpud eemal, ent Tom Woodi Victori sarja üks parimaid. Kel meeldivad kaasaegsed mõõga ja mantli lood, see kindlasti naudib.
Olgu teos, milline tahes, kasvõi tavaline actionromaan, mida lugedes aju puhkab, leidub alati, mida kõrva taha panna, kasvõi üks väärt mõte. Nii ka seegi kord.
„Kas sa tead vajaduste hierarhiat? See on midagi niisugust, mida ma täielikult usun. Meid ei ole loodud nüüdismaailma jaoks. Hoopis eluks vabas looduses. Me neelame antidepressante, sest kui meie aju ei ole hõivatud murega, kuidas hankida toitu, kuidas leida vett, kuidas hoiduda hädaohust, siis millele veel oleks mõelda? Ebaloogiline. Võta inimene sellest, mida me nimetame tsivilisatsiooniks, heida ta asustamata saarele ja vaata siis, kas ta veel muretseb oma paisuva vöökoha pärast või murrab pead, millega pensionil aega sisustada.”
