Helle-Moonika Helme: kes keda lambaks peab?
Antud juhul pean silmas 15. märtsil Delfis ilmunud artiklit, milles mind süüdistatakse pensionäre lammasteks nimetamises.
Veel enam hämmastab mind, et iseseisvat inimest, naist ja poliitikut, kes riigikogu valimistel sai Läänemaalt 2400 häält ja kohalike omavalitsuse valimistel Tallinnas 1500 häält, presenteeritakse Delfi poolt kui Mart Helme abikaasat Helle - Moonikat.
Kujutagem ette, et teiste naispoliitikute puhul kasutataks nende sõnavõtte kajastades pealkirju – kellegi tütar või abikaasa: Mihkel Oviiri abikaasa Siiri, Arvo Sarapuu abikaasa Kersti, Siim Kallase tütar Kaja, Madis Mikko eksabikaasa Marianne... Niisugune käitumine on tänapäeva soolisele võrdsusele orienteeritud ühiskonnas selgelt diskrimineeriv ja alandav. Mille vastu meie progressiivne meedia ju ometi võitleb, või kuidas? Millegipärast sobis nii aga teha minu puhul, ilmselt salamisi lootes, et abikaasa nimi pealkirjas korjab rohkem klikke ja madaldab mind naisena kergemini sõimuobjektiks. Seda enam, et mu tegelikku mõtet väänati meelevaldselt ja asetati täiesti teise konteksti.
Mida ma siis täpselt ütlesingi? Iseseisva naispoliitikuna võtan vastutuse oma sõnade eest, mis kõlasid nii: Keskerakond pakub lammastele rohelist ristikut – viimane sort oli nimega „ 100 eurot pensionilisa!” Kes siit välja loeb, et mina pean pensionäre lammasteks, sel on küll hea või kallutatud fantaasia. Selgelt on öeldud, et Keskerakond ise peab oma valijaid lammasteks, kui arvab, et lihtlabaste hüüdlausetega stiilis „100 eurot pensionile juurde!” saab kohe valimisi võitma minna. See lause läheb täpselt samasuguste populistlike lubadustega ühte patta nagu - viie aastaga viie rikkama riigi hulka!
Keegi tegelikult ju ei eitagi – ei poliitikud ega valijad, et valimistega seoses puhkev lubadusteralli on nagu rituaalne tants, mida kõik tantsivad. Ise samas teades, et lubadustel ja nende täitmisel pole peale valimisi omavahel mingit seost. Sellest on kujunenud justkui kokkuleppeline mäng – kes pakub ja lubab rohkem, kelle muinasjutt on uhkem ja ilusam. Valijaid püütakse populistlikult üha suuremate ja imelisemate loosungitega, mille kohaselt, kui kõik need lubadused täidetud, oleks Eesti elamiseks parim koht maailmas.
Paraku näitab reaalne elu midagi muud. Nendesamade lubajate poolt pärast valimisi korraldatud reaalsusega silmitsi seistes hääletavad inimesed jalgadega ning lahkuvad Eestist. Ja need, kes jäävad, rabavad igapäevase eluga toimetulemisel, iga järjekordne maksutõus maadligi vajutamas.
Kui rääkida konkreetselt Keskerakonnast, siis mida maksavad üldse nende lubadused? Opositsioonis istudes toetasid nad tuliselt presidendi otsevalimisi ja rahvaalgatuse taastamist, olid vastu Rail Balticule, kooseluseadusele, aktsiiside tõstmisele, kobareelnõudele, e-valimistele jne, jne. Mis on nendest lubadustest ja seisukohtadest saanud tänaseks? Seda, et meie maksudest peetakse üleval Läti riiki, Rail Baltic sai allkirja Jüri Rataselt, oldi vastu rahvaalgatuse taastamisele ja ei toetata enam presidendi otsevalimisi.
Reformierakonna stiilis kobareelnõuga suruti läbi hulk maksutõuse. Ja e-valimiste kaotamine või isegi nende avalikkuse poolt kontrollitavaks muutmine on sootuks meelest läinud. Räägiti suure suuga ka regionaalpoliitikast, mis pidi elu tagasi maapiirkondadesse viima, aga mis tänasel päeval reaalselt sulgeb Põlva haigla sünnitusosakonna ning halvendab toimetulekut maal veelgi, eriti noorte perede seisukohalt. Annab ühiskonnale signaali, et demograafilise olukorra parandamine pole oluline ning lastest ei hoolita. Kadri Simson ütleb - tasuta ühistransport! Vabandust, aga kord päevas sõitva bussiga sünnitama ei sõida ning ka see on vaid populistlik libalubadus, mis tähendab kümneid maha visatud miljoneid, korruptsiooni ja turu solkimist. Näeme ka, kuidas Keskerakonna juhitud valitsus toetab Tartusse plaanitavat puidurafineerimistehast ja on valmis tagama RMK metsadest vajamineva tooraine. Pole kahtlustki, et eesti mets, mis muide kuulub meile kõigile ja oli kunagi krooni kattevara, on juba ette ohverdatud Keskerakonna kuldsete lubaduste elluviimise altarile.
Vaadates Keskerakonna varasemaid plaane pensionäride olukorra parandamiseks aastani 2019, võime näha, et see tähtaeg saabub juba aasta pärast, kuid mitmete 2015. aastal antud lubaduste suunas pole isegi mitte liikuma hakatud, rääkimata nende täitmisest. Eelmisel nädalal saime Keskerakonnalt uue lubaduse: tee Narvani 2025. aastaks neljarealiseks! Kullakesed, enne seda toimuvad veel ühed riigikogu valimised, seega on see tänases kontekstis sama mõttetu kelkimine nagu Jüri Ratase lubadus, et Tallinn - Helsingi tunnel tuleb kindla peale. Tegelikkuses ei saa keskerakondlik valitsus hakkama neljarealise tee ehitusega ei Tartuni ega Pärnuni. Aga Ida-Virumaa vene valijatele roheliseks ristikuks enne riigikogu valimisi kõlbavad niisugused hüüatused muidugi suurepäraselt.
Tegelikult on mul Keskerakonnast ja nende valijatest kahju. Mul on kahju, et savisaarlik kartuli ja küttepuude tase häältepüüdmisel jätkub nende valimiskampaaniates endiselt. Ka pensionite tõstmise lubaduse osas selgus tõde - sada eurot tuleb pensionile juurde järk-järgult kahe aasta jooksul. Ja sedagi, tsiteerides peaminister Ratast - kui on võimalik. Jah tõepoolest - kui on! Samal ajal söövad pensioni teisest otsast hoogsalt aktsiisid, maksu- ja hinnatõusud. Kui nüüd veel keegi usub, et valimistejärgsel päeval potsatab tema kontole igakuiselt juurde lisaks sada eurot, nagu suure suuga avalikkusele algul lansseeriti, siis tundub, et see ristikusort tegelikkuses ei olegi nii toitev! Ja kui keegi selle lubaduse peale veel naiivselt karjamaa poole kihutama hakkab, siis tsiteeriks lõpetuseks pühakirja, mis ütleb – igaühele saagu tema usku mööda!
