RAAMATUBLOGI: Kust me tuleme, on ülimalt põnev, kuhu läheme, ülimalt šokeeriv
Iga Dan Browni uue teose lettidele ilmumine on sündmus. Publik ootab samaväärset vapustust, nagu ta sai „Da Vinci koodi” lugedes. Paraku on vandenõuteoreetiku ja maailmakõiksuse saladuste paljastamise suurmeistri järgmised teosed kraad lahjemad, ent head ikka.
„Da Vinci kood” suutis maailma mõtlema panna, et äkki polegi asjad nii, nagu piibel väidab. No miks ei võinud Jeesus ja Maarja Magdaleena olla abielus ja saada järglasi. Kõik need raamatus toodud viited ja...
Ju ei ole Brown järgnevaid teoseid kirjutades leidnud sedavõrd head teemat, mida lahata ja mille ümber usutavaid teooriaid punuda.
Browni kirjutiste püsitegelane, Harvardi ülikooli sümboloogia ja religiooniikonograafia professor Robert Langdon, on kutsutud seekord Bilbaosse, kus miljardär ja futurist Edmond Kirsch kavatseb avalikustada igaveseks teaduse nägu muutvat avastust ning anda teada, kust me tuleme ja kuhu läheme. Mõistagi... Need on inimkonda kaks enam painavat ja huvitavat küsimust.
Kreatsionistid ja evolutsiooniteooria pooldajad on ajast aega piike murdnud. Kas me oleme loodud või tekkinud? Ja mis oli enne suurt pauku? Langdon kirjeldab füüsikut, kes, olles tüdinud sellest, et tudengid käisid tema juures antud küsimust esitamas, kinnitas uksele sildi: selle teemaga tegeleb usuteaduskond.
Kirsch on jõudnud lahenduseni. Ta teab, kuidas elu Maale saabus, ent loomulikult saadavad usuringkonnad – ses raamatus esindab neid katoliku kirikust lahku löönud palmaaride sekt – Kirschi teise ilma. Nii juhtub ikka nendega, kes liiga palju teavad.
Nõndasiis jääb kõik Langdoni õlule. Tema veetlevaks kaaslaseks saab seekord veetlev Guggenheimi muuseumi direktriss Ambra Vidal ja abiliseks Winstoni, kes (või mis) on kõnelev, suhtlev ja kõiketeadev arvuti – umbes säärane, nagu Hal kosmoseodüsseias.
Ühesõnaga, algab tants ja tagaajamine, nagu Browni raamatutes ikka – ühed otsivad teed inimkonna suurte saladuste juurde, teised takistavad. Langdon peab käivitama Kirschi salvestuse, mis avaldaks maailmale püha tõe ja tal on selleks antud ööpäev.
Lugeja saab just seda, mida ootab – portsu põnevust. Küll aga võiks maamärke ja sümboleid, mis viiksid lahenduseni, olla pisut enam. Aga noh, Hispaania pole Pariis, mis on täis salapära.
Teksti vahele võiks pisut mõtiskleda, kust me siis ikka tuleme ja kas kõik, alatest bakteritest ja viirustest kuni looduse kroonini on ikka jumala loodud. Ja kui mitte, siis kelle poolt?
Ja viimaks...
„Kuidas siis elu maale saabus? Teisisõnu, kust me tuleme? Järgmiste minutite jooksul saate sellele küsimusele vastuse. Kuid uskuge mind, nii jahmatav, kui see vastus ka ei ole, on see vaid pool tänaõhtusest loost. Nagu selgub, on see, kust me tuleme, ülimalt põnev... ent see, kuhu me läheme, ülimalt šokeeriv.”
