RAAMATUBLOGI: Läbi akna vaadates. Mis juhtus vastasmaja naisega?
Huvitav, kas A.J. Finn, õige nimega Daniel Mallory, olnuks raamatuga „Naine aknal” sama edukas, kui ta poleks sellele massiivset eelreklaami teinud?
Teinekord pole tähtis teos ise, vaid möll selle ümber. Finn reklaamis debüütromaani nõnda jõuliselt, et selle tõlkeõigused ostsid 40 riigi kirjastused ning sõlmiti filmileping enne, kui „Naine aknal” üleüldse ilmavalgust nägi. Aga eks ta ole – kõik tahavad püüda kuldkala ja kes hiljaks jääb, jääb ilma.
Finn teadis, kuidas asju ajada, sest töötas kirjastustes – nii Suurbritannias kui USA-s – toimetades krimiromaane. Seega olid agendid ja teised tähtsad inimesed, kellega asju ajada, talle tuttavad. Vihje siia, sisukokkuvõtte sinna ja nii pall veerema läkski.
Kas Finniga äri ajanud seltskond sai vastu pükse? Kindlasti mitte, sest eelnevalt oli tehtud nii võimas kampaania, et raamat müüs hästi. Müüs Eestiski, kui edetabeleid vaadata. Samas võib arvata, et ilma kellalöömiseta poleks kaup nõnda edukas olnud – „Naine aknal” on hea, kuid mitte eriline.
Autor ei kavatsegi varjata, et „Naine aknal” sai idee raamatust „Kadunud” ja ilmselt oli ka „Tüdruk rongis” Finni lugemislaual, sest mitmed liinid on just sealt võetud. „On öeldud, et head kirjanikud laenavad, suured kirjanikud varastavad,” kuulutas Finn. „Poleks ma Gillian Flynni või Kate Atkinsoni teoseid lugenud, oleks „Naine aknal” ilmumata.”
Psühholoogilised põnevikud, millele pani aluse just „Kadunud”, müüvad hästi, mõistis Finn, sestap otsustas ta just selle stiili kasuks.
Kui alkohoolikust tüdruk rongis sõitis päevast päeva mööda majast, mille elanikud talle tuttavaks said ning nende elus muutust märgates tekkisid kahtlused, siis alkohoolikust naine aknal, Anna Fox, jälgib vastasnaabrite tegemisi.
Ebastabiilne, pidevalt veini ja kaootiliselt ravimeid tarvitav agorafoobist Fox pole kahtlemata maailma usaldusväärseim tunnistaja, mistõttu politseinikel ei ole kavaski tema „muinaslugude” põhjal tegutsema hakata.
Ega Fox tea lõpuks isegi, kas ta nägi vastasmaja tapatööd unes või mõnes mustvalges filmis, milliseid ta järjepidevalt vaatab.
Lugu hakkabki vaiksel tiksuma, mitte mürinaga veerema. Fox üritab eelkõige leida iseennast ja aidata võimaluse korral teisi – õppinud psühholoogina jagab ta internetis hädalistele nõu. Kõige muu kõrval proovib ta aga aru saada, mis vastasmajas siiski toimus.
