Ühest küljest võib tol ajahetkel Alexi nime kandvat kena naisteahvast, tõesti keemikuks pidada. Selle ala inimestel on maailmas ikka tööd, näiteks USA teatud valitsusasutustes, kes tegelevad inimestega, kellel puudub vähemgi soov informatsiooni jagada. Niisiis tuleb soov mingil moel tekitada, näiteks süstides piimhapet lihastesse – aga see pole kaugeltki ainus võimalus.

„Seekord süstis naine hapet tema vasaku õlavarre kakspealihasesse. Otsekohe hakkas vastas olev kolmpealihasrühm kakspealihasest eemale tõmbuma, sõdides selle nimel, kumma krambid peale jäävad.

Mehe suust pahises õhku, nagu oleks ta just äsja hoobi kõhtu saanud, aga naine teadis, et see valu on mistahes hoobist palju-palju rängem. Veel üks süst, seekord parema reie kakspealihasesse. Jalas algas samasugune tirimislahing nagu mehe käsivarreski. Ja koos sellega algasid ka karjed.”

Nii lihtsalt see piinamine käibki – suts ja valmis.

Paraku tuleb arvestada, et kui oled säärasel alal tippspetsialist, kelle olemasolust teavad vaid vähesed ja informatsioon, mida omad, on ülimalt tundlik, võid muutuda turvariskiks. Oled küll heade poolel ning tegeled terroristidega, aga ühel hetkel on vaja sinust lahti saada – ei midagi isiklikku, asjaolud nõuavad.

Niisiis on Alex jooksus ja tõrjub rünnakuid. Keemikutele, kui nad enesekaitset tõsiselt võtavad, pole lihtne otsa peale teha. Astud valesse kohta, vallandub mürgigaas – naine ise magab gaasimaskis – lõhud rüseluses ta kõrvarõngad, kaotad ise elu... Oht valitseb kõikjalt ning kes seda aimata ei oska, leiab end peadselt teisest ilmast.

Küll aga leidub Alexil sedavõrd empaataivõimet – piinamine on lihtsalt töö, keegi peab seda ju tegema – et kui endine tööandja pakub vaherahu, siis võtab ta selle vastu. Mõistagi, terroristid on kohe-kohe valmis surmavat viirust levitama, tuleb appi minna.

Ainult et: aprill! Tegu on järjekordse lõksuga. Küll aga lööb lõks kinni valetpidi: Alex saab kaaslaseks mehe, keda ta teadmatusest pisut piinas, algab armastus. Ja siis ilmub kohale mehe kaksikvend Alexit tapma ja seegi on lõks ja siis põgenevad kõik kolm, tehes kõik, et ise ellu jääks ja vaenlastest pääseks.

Stoori on suurepäraselt üles ehitatud ja saaks taevast rahu nautivalt spioonilugude suurmeistrilt Robert Ludlumilt kahtlemata kiitva hinnangu. Just keemia on see, mis loole värskust annab, sest niisama tants ja tagaajamine on lõppkokkuvõttes ikka sama.