Päevalehe keelevalvurid on ema ja tütar

Kui ajakirjanike tööpäev hakkab lõppema, siis keeletoimetajatel see alles algab. Üksteise kõrval istuvad Maris ja Katrin Makko, ema ja tütar, ning valvavad iga koma ja sõna, mis järgmisel päeval Eesti päevalehes on määratud ilmuma.

Keeleküsimustes Katrin oma emaga alati ühel meelel ei ole: „Olen karmim ja rohkem ÕS-is kinni, ema aga on rohkem loominguline ning leebem lause ülesehituse küsimustes või ingliskeelsete väljendite kasutamises.“

Ei tasu kohkuda tõigast, et Eesti Päevaleht riigikogu, majandusministeeriumi või mõne muu asutuse väikse algustähega kirjutab. Kõik on igati reeglipärane. „Ainult ametlikes dokumentides kasutatakse asutuste puhul suurt algustähte. Leht on igapäevane lugemine ja siin on kasutusel kirjakeel,“ selgitab Katrin kommet, mis teinekord ajakirjanikudki segadusse ajab.

Kallis üte

„Hoopis olulisem on, et kirjutataks korrektsed nimekujud. Näiteks e-le kriips José nime kirjutades. Asi on lugupidamises ja meeldiks mõelda, et see pole ainult meie eripära,“ leiab Katrin loogilisena oleva, et meeldiks ju eestlaselegi, kui õ peale mujal maailmas loogad peale kirjutatakse.

„Keeletoimetaja pole kindlasti nuhtlus, vaid on ajakirjanikule toeks,“ märkab Katrin poole lause peal toimetatavas artiklis üht viga, mille ta ka punase pliiatsiga kohe markeerib. Katrini naaberlauas meenub kolleegile Marika Kullamaale laulu- ja tantsupeo kulukas keeleapsakas: „lauljaid ja tantsijaid tervitasid plakatid, millelt puudus üte – tere taga polnud koma. Kõik tuli maha võtta ja uued teha.“

Õigekeele kõige olulisemaks funktsiooniks peab ta ajalehes harimist: „Eestlane õpib silmaga. Palju loetakse online-meediat, kuhu keeletoimetaja ei jõua, ja nii võetakse ka vead kergesti kaasa.“ Päevalehe õnneks on meie keeletoimetajad kui Skylla ja Charybdis – kirjavead neist naljalt läbi ei pääse.

Värskeid lugusid heas eesti keeles saab lugeda Päevalehte SIIT koju tellides!