Higi, pingutus ja võistlus: Eesti Päevalehe spordikülgedel ilma ei saa

Sporditoimetuse juhataja Peep Pahv emotsioone kokku ei hoia ja nõuab seda ka päris spordilt.

Peep Pahvist sai spordiajakirjanik igasuguse ettekavatsuseta: „Oli vist 1993. või 94. aasta, kui olin Eesti Elu levijuht. Vaatasin, et halb leht, spordiuudiseid pole. Lehe omanik Sirje Endre ütles seepeale, et hakka ise tegema. Hakkasingi,“ meenutab ta. Spordihuviline on Pahv olnud poisikesest peale: "Telekast sai võistlusi vaadatud ikka nii, et tulemused märgiti kaustikusse üles. Mõned kaustikud on siiani alles, päris tore on vaadata."

Nooremana on paljud sporti teinud, nii ka Pahv, kes nüüd vanemas eas on korvpallitreenerina igapäevaselt spordi juures ka väljaspool tööd.

Õige sport, vale sport

Päris iga võistlus talle siiski meeltmööda ei ole, olgu selleks siis e-sport või male: „E-sport on saatanast, sellised sõjalised arvutimängud peaks olema keelatud. Male pole aga vaatemänguline. Korra olen käinud töö pärast seda saalis vaatamas. Tegelikult oli tore, aga päris sport see ikka pole. Sport on higi, pingutus, võistlus. Selles peab ikka emotsiooni olema,“ räägib Pahv.

Teinekord teleka ees korvpalli Euroliigat vaadates saab ka valjemat häält tehtud: „Õnneks naine käib vaigistamas, muidu oleks päris hull.“ Eemalt piilub teine staažikas spordiajakirjanik Jaan Martinson ja meenutab Pahvile: „Räägi ikka seda ka, kuidas kettaheitja Martin Kupper Rios olümpiahõbedast ilma jäi – sul pastakas ja märkmik lendasid!“

Võimsaid hetki meenub Pahvile palju: „Siis, kui Markko Märtin võitis Soome ralli, kui 2001. aastal Eesti korvpallis prantslastele pähe tegi, Vancouveri olümpial Vene-Kanada hokimäng. Samas, sport on hetke värk. Tollal küll oli vägev emotsioon, ajaga aga lahtub ära. Kohal peab olema, siis on vägev!“