RAAMATUBLOGI: Kuidas leida minevikumõrvarit?
Robert Bryndza lood politseitšikk Erika Fosterist lähevad aina paremaks, tundub. Ehk on tegelased tiba tuttavamad, süžee pisut loogilisem, vähem autoripoolseid ülepingutusi... Aga muidu briti krimka nagu ikka – mõrv, juurdlus, mõrvari leidmine, elu läheb edasi.
„Mustjas vesi” on siis kolmas Fosteri stoori, eelmised olid „Tõdruk jääs” – mis tõi Bryndzale au ja kuulsuse – ja „Varitseja öös”.
Ega siin pikalt ei venitata: vett täis karjäärist minnakse välja õngitsema narkootikumidesaadetist ja satutakse lapse luukerele. Selgub, et tegu on 26 aastat tagasi kadunud pisikese Jessicaga.
Mõistagi nõuab Foster juurdlust endale, sest olgu kuritegu nii vana kui tahes, tapja tuleb trellide taha saata. Ja kes veel seda suudaks, kui mitte tema.
Minevikus liikuda pole kaugeltki lihtne – üks mäletab noid aegu, teine mitte... Haavade lahtirebimine ei suju samuti valutult, tüdruku lähedased peavad tragöödia uuesti läbi elama... Samas tundub kogu asi äärmiselt kahtlane ning keegi ei räägi tõtt. Aga kes?
Nojah, krimkafänn teab ilmselt juba ette, mida raamatust oodata. Aga eks kaasaegne krimka eeldab laiemat pilti ja kõrvalliine, mistap Foster üritab armastust leida, läheb Slovakkiast saabunud õega kisklema, proovib end meeste maailmas kehtestada... Ehk siis ei midagi uut ega üllatavat.
Samas... Kuivõrd krimkadest ikka üllatuslikku leiab. Kõik on juba olnud ja loetud, aga sellega ole ikka nii, et publik armastab kordusi. No mille poolest erineb üks märulifilm teisest? Või armastusromaanid. Või kasvõi jalgpallimängud – samaviisi aetakse palli taga ja keegi lõpuks võidab. Kordused ehk rahustavad, jättes mulje, et maailm stabiilne. Ja pakuvad vajalikku emotsiooni.
Fosteri seeriast on pärast „Mustjat vett” ilmunud veel kolm romaani, seega ootaks peagi järgmist.
