Hirvepargi trepp, Soo tänav, Tallinna tüüpi maja, Kütioru eeslitall. Mis teeb neist nõrgad monumendid?
Selle nädala lõpul avatakse 16. Veneetsia arhitektuuribiennaalil Eesti paviljoni näitus „Nõrk Monument”, mis võtab koha sisse kunagise Santa Maria Ausiliatrice kirikus. Kuraatoriteks eestlased Laura Linsi ja Roland Reemaa ning tšehh Tadeáš Říha.
Õigupoolest mõjub arhitektuuribiennaal oma suurema venna, Veneetsia kunstibiennaali kõrval poisikesena. Kunstibiennaali peeti eelmisel aastal 57. korda, sellest välja kasvanud arhitektuuribiennaal on alles järjekorranumbriga 16. Varem pigem arhitektide ja arhitektuuri kajastajate keskne biennaal kogub üha laiemat publikut. Märgiks püüdlustest on seegi, et varem kolm kuud kestnud üritus on praegu kasvanud kuue kuu pikkuseks. Biennaalil jagatakse küll auhindu, ent säilinud on algne mõte – olla esmajoones ideede vahetamise, mitte riikidevahelise võistluse pärast.
Ent Eesti seekordse paviljoni idee sai alguse hoopis… eeslitallist. Täpsemalt, Leonhard Lapini projektist sõber Valdur Ohaka eesli jaoks. Eesel oli päris, sõber ka, ent Kütiorgu plaanitud tall jäi vaid paberile. Samuti nagu vene konstruktivisti Vladimir Tatlini III Internatsionaali monument. Just kriitikaks viimasele projekteeris Lapin eeslitalli ja nimetas selle Antiinternatsionaali monumendiks. „See lippidest-lappidest koosnev peakontor eeslile ongi meie mõistes nõrk monument,” räägib Reemaa.
Nõrk võib olla positiivne
Oksüümoronina kõlava nõrga monumendi kontseptsioonini jõuti sõbra Tadeáš Říha koolitööd arutades, kus viimane „nõrga mõtte” terminist kirjutas. „Nõrkus tähendab siin positiivset. Tuleb olla nupukas, leida eri strateegiaid soovitud tulemuse saamiseks. Alati ei pea võitlema, et olla tugeval positsioonil. Meie vastandamegi monumenti ja nõrkust, sest monument on tavaliselt see, mis on ühemõtteline, tugev ja lajatav,” selgitab Linsi tausta, millelt tulenes mõte Lapini eeslitall valmis ehitada.
Ühel hetkel otsustati, et see ei ole piisav moodus oma ideed selgitada, ehkki vastanduvate energiate idee on näituse lõppversioonis jätkuvalt olemas. Mõtet kannab ka Eesti paviljoni ruum, kunagine Santa Maria Ausiliatrice kirik. „Otsisime üsna spetsiifilist, tugeva hierarhiaga, kuid mõnusa auraga ruumi. Eesmärk oli leida laetud ruum, mille puhul oleks külastajal juba sisse astudes ootused, millega saaksime mängima hakata. Asukoht on eraldi biennaali põhialade Arsenale ja Giardini vahel, aga on vastupidi neile tasuta ligipääsetav. Kirikuruum, kus on alles ka altar, on tänasel päeval hoopis barokse sisuga kooliruum,” kirjeldab Reemaa. „See on ümberkaudsete majadega orgaaniliselt kokku kasvanud. Sissepääs kirikusse on ühe kortermaja alt. Seega on tegemist korraliku Veneetsia puslega ja see teebki ruumi võluvaks,” täiendab Linsi.
Ülesanne oli mõelda, kuidas muuta näitus atraktiivseks sadade teiste seas. „Arhitektuurinäitustega on keeruline, sest sageli jäävad need isegi arhitektidele igavaks,” nendib Linsi. Kui miski on juba ehitatud, siis sageli on üheks võimaluseks seda lihtsalt postritel näidata või tekstimassiiviga kirjeldada, ent see pole külastajale teab mis põnev.
Nii otsisid korduvalt Veneetsia arhitektuuribinnaali külastaja pilguga näinud arhitektid moodust kõnetada inimesi mitmel tasandil. „Väga oluline on esimene pilk näitusele. See peab olema midagi, mis veenab külastajat korrakski ringi vaatama, sest näitusi on tohutult. Vaade meie põhilisele installatsioonile avaneb sisseastumise hetkel. Sisuliselt on see üks suur sein ja põrand,” ütleb Linsi. Nimelt on ruumi marmorpõrand kaetud Eestile tüüpilise siksakilise servaga unikiviga, sein jääb aga abstraktseks raskepäraseks objektiks. „Võib-olla on see monumendi alus, võib-olla ongi monument. Oleme külastaja eest ära peitnud tema esmase ootuse näha kirikusse astudes altarit,” ütleb Linsi.
Neli nõrka monumenti
Teiseks tasandiks on seina taga asuv näitus nõrkadest monumentidest, mille hulka kuuluvad nelja projekti maketid: Lapini Kütioru eeslitall, Tallinna tüüpi maja trepikoda, Hirvepargi trepid ja detail Soo tänavast. Esimesest oli juba juttu, põgusalt ka teistest.
Reemaa meenutab, et Tallinna tüüpi maja oli esialgu õigupoolest funktsionaalne lahendus linna kasvamiseks. „Ühel hetkel sätestati reegel, et tuleohutuse tõttu peab majadel olema kas üks kivist või kaks puidust trepikoda. Üks trepikoda oli aga arendajatele soodsam.” Nii said kokku elaniku kaitsmine (mida tihedam linn, seda tavalisemad olid tulekahjud) ja strateegilised lahendused raha säästmiseks. Tallinn sai selle tulemusena omapärase hubase mulje.
1936. aastal projekteeritud ja ehitatud Hirvepargi trepp on inimeste teadvuses märgilise väärtuse saanud 1987. aasta Hirvepargi miitingust, kus nõuti Molotov-Ribbentropi pakti avalikustamist. „Sel hetkel said need trepid justkui ideaalseks lavaks, kus kõnesid peeti,” selgitab Linsi. See näitlikustab ka üht nende projekti väidet: Eestis ei ole tekkinud kindlat monumenditraditsiooni. „See on osaliselt seotud sellega, et võim on üsna tihti vahetunud, seega pole kuigi palju traditsioonilisi monumente, mis oleksid linnaruumi püsima jäänud.”
Oma lemmiknäiteks Eesti äraspidisest monumenditüpoloogiast nimetavad arhitektid 1910. aastal Heinaturule püsti pandud Peeter I monumenti. Laura Linsi ütleb, et ilmselt tehti see ajal, kus keisririik tundis, et on vaja end kehtestada: „Heinaturg sillutati ja nimetati ümber Peetri platsiks. 12 aastat hiljem võeti monument maha, aga sillutis jäi. Siit meie küsimus – kust lõpeb monument ja algab tänavakivi?”
Soo tänav on omamoodi pretsedent, mille puhul olid projektiga seotud ka linnaosa elanikud. Kalamaja aktivistid said n-ö õigel ajal jala ukse vahele, kaherealine autotee muutus üherealiseks, jalakäijad said rohkem ruumi, lisati rattatee, tänavavalgustus mõeldi korralikult läbi ning kokkuvõttes oli see üsna erakordne juhtum, kus ühe tänava ehitus jõudis ka ajakirjandusse.
Langetatud äärekivid
Sellised teemad jõuavad Linsi ja Reemaa sõnul lõpuks ikka ja jälle küsimuseni langetatud äärekivist. Otseses mõttes. „See on näide justkui väikesest asjast, mis võib muuta ruumi tähendust, sest langetatud äärekivita muutub ruum keeruliseks kohaks ratastoolis või lapsekäruga inimesele,” toob Linsi näite. Reemaa meenutab seepeale, kuidas nad kunagi Hollandis elades täheldasid tänavapildis palju ratastoole. Esimene mõte oli, et Eestis küll nii palju ratastooliinimesi pole, ent selgushetk järgnes kiiresti. „Saime aru, et see on linnaruumis tehtud strateegiline otsus. Ratastoolis inimesi pole rohkem, vaid nad saavad olla väljas, sest seal on langetatud äärekivid, on rattateed.”
Monument võiks justkui sümboliseerida kollektiivseid huvisid, ent ei tee seda alati. Eesti arhitektid otsivadki Veneetsia arhitektuuribiennaalil seda kohta, kus kollektiivsus või poliitilisus võiks paremini välja tulla ja sageli ei ole see peidus mitte traditsioonilistes monumentides, vaid just avalikku ruumi puudutavates küsimustes. „Tahame avada diskussiooni. Me ei jõua vastusteni, kas traditsiooniline monument on hea või halb. Mine tea, mõnikord töötab see näiteks maamärgina. Näituse mõte on ärgitada edasi mõtlema. Küsimus on selles, kus arhitektuur saab olla tähendusrikas või poliitiline,” sõnab Linsi.
