RAAMATUBLOGI: Mankelli ood nukrusele ja rõõmule, elule ja surmale
„Itaalia kingad” on liigutav, kuid ilus vaade elatud ja elamata elule, lunastusele ning surmale.
Mine võta kinni, kas ilus, hingeline, kuid kurb lugu ühe vana mehe eneseotsinguist ja leidmisest, kus puuduvad mõrv ja juurdlus ja Kurt Wallander, pole mitte krimikirjanduse legendi Henning Mankelli parim raamat?
Vastus eelmisele küsimusele on hinnanguline, ent vaevalt suudab „Itaalia kingad” kedagi külmaks jätta, mis omakorda tõestab, et Mankell kuulub suurte kirjanike sekka. Ent kui nii võtta, siis ka tema krimilood on midagi enamat, kui tavapärased krimkad, sest kuritegu on pelk raam, mis ühendab tegelasi, kelle sügavaimad sopid autor lugeja ette toob. Nii „Itaalia kingad” kui Wallanderi lood on rännak inimhinges.
Sa oled pagendanud end Stockholmi saarestiku ühele kõige kaugemale saarele, paar korda nädalas sõidab sinu juures läbi hädaldav postiljon, ent ometi ootad sa teda kannatamatult. Mitte kirjade pärast, sa ei saa neid ega kirjuta. Viiv temaga on õrn leevendus üksindusele. Sul on koer ja kass, mõlemad vanad, ja elutoas sipelgapesa. Sa oled nõnda elanud tosin aastat. Piitsutad end selle eest, mida oled kunagi teinud või tegemata jätnud. Sa oled kartnud elada, hüljanud armsaid inimesi, ent see pole veel pärispatt.
Kunagi, eelmises elus, kui olid kirurg, amputeerisid noorel neiul, andekal ujujal, vale käe. Sul pole õigustust, see on sinu eksimus. Ja pärispatt. Sa põgened.
Aga möödunu saab sind kätte. Ühel päeval näed külalist minevikust – üle jää tuleb sinu poole Harriet, kelle sa kolm aastakümmet tagasi sõnagi lausumata maha jätsid. Sest sa elasid ainult endale. Sul oli tarvis tookord lahkuda, ajutiselt küll, ent sa ei osanud ega julenud seda öelda. Sa oled kogu aeg põgenenud. Tahad põgeneda nüüdki, tormata majja ja loota, et miraaž kaob – et kui sa viivu pärast vaatad, on Harriet läinud. Aga ta ei ole.
Ja ühtäkki loojangu alguses – sa oled juba vana mees – tuleb elule ja minevikule otsa vaadata. Harriet on suremas ja palub sul täita ühe lubaduse, kaunima, mis talle iial antud – viia ta imelise metsajärve äärde.
Teel läbi lumise maa vaatad elule tagasi ja näed, mida pole tahtnud näha. Kusjuures metsajärv on alles algus. Ühtäkki on su elus neli naist. Sa oled endiselt pelglik erak, aga enam mitte üksi. Sind ei tohiks armastada, aga ometi armastatakse. Sind on kellelegi vaja, tegelikult on alati olnud, kuid sa pole seda mõsitnud. Minevikku pole võimalik muuta, aga lappida? Nüüd, kus näed, millest oled ilma jäänud, et surijas on rohkem elu ja rõõmu, kui sinus, on aeg lunastuseks. On aeg õppida armastama, õppida elama.
