Aadu Polli ja Margus Kohava: Tabiverest läänes keset paksu metsa ei oleks tehas tartlastele tajutav ega nähtav
Viimase 15 aasta jooksul on biomajanduse valdkond läbi teinud suure arengu. See lubab meil eeldada, et puidurafineerimistehase kasulikud küljed ja võimalused kaaluvad üles riskid ja ohud. Kuid ühtki suure ühiskondliku mõjuga otsust ei saa teha kergekäeliselt ja kangekaelselt. Eesti peaks kaaluma puidurafineerimistehase rajamist, kuid argumenteeritult, tuginedes faktidele, uuringutele ja neist saadud andmetele. Argumentide asjalik kaalumine on suur proovikivi. Mida suurem projekt ja mida rohkem huvigruppe, seda rohkem on ka erinevaid arvamusi ning poolt- ja vastuargumente.
1. Läti ei sobi, sest ajame Eesti asja. Ka Ida-Virumaal on suuri miinuseid
Eravestlustes küsitakse meilt sageli, miks ei võiks tehast rajada Ida-Virumaale või Lätti? Lühidalt: seda tehast kavandades ajame me Eesti asja. Ida-Virumaal oleks tehase rajamine seotud suurte riskidega. Maanteetranspordi laienemisest tulenev kulu, aga ka mõju Eesti keskkonnale oleks ebamõistlikult suur. Iga lisanduv transpordikilomeeter suurendab keskkonnakoormust, liiklusohtlikkust ja kulu. Kui tehas asuks Emajõe piirkonnas, vähendaks see paberipuidu vedu Läänemerel, sadamates ja teedel.
Eesti jaoks on ebamõistlik ja strateegiliselt riskantne koondada suurtööstus ühte piirkonda. Nii ei ole võimalik tagada ühtlast arengut ega ajada mõistlikku regionaalpoliitikat. Eesti suurim väärtus on ühtlaselt väljakujunenud asustus. Selle väärtuse säilimiseks tuleb tagada töökohtade, elukeskkonna ja keskkonnakoormuse ühtlane hajutatus. Koondumine loob ebavõrdsust.
Tahame rajada tehase Eestisse Emajõe piirkonda, sest ainult sel juhul tooks see kasu Eestile ja siinsetele elanikele ning looks uusi arenguvõimalusi. Peame lugu puhtast elukeskkonnast ega arva, et tänapäevane tööstus seda tingimata segaks või vastupidi.
2. Tehas ei tule Tartusse ega selle kõrvale. Unistame tehase ehitamisest Tabivere kanti
Tehase võimalikest asukohtadest oleks Emajõe piirkond parim, et mitte öelda ainuvõimalik. Seal saavad kokku raudtee ja piisava vooluhulgaga veekogu ning koht paikneb keset toormeressurssi – hea võimalusega importida toorainet Lätist ja vajaduse korral ka Leedust või Valgevenest.
Planeerimist alustades võiks võimalike asukohtade seast kohe kõrvaldada kõik paigad, mis on Tartu kesklinnale lähemal kui 10 kilomeetrit. Kui millestki unistada, siis asukohast Tabiverest läänes, metsade keskel. Tartu linnasüdamest oleks see linnulennult 21 kilomeetri kaugusel.
Seal paksu metsa sees ei oleks tehas tartlastele tajutav ega nähtav. Asukoht võimaldaks hajutada veokite liiklust põhja, lääne ja lõuna suunast. Tänu raudteele saaks vähendada maanteede liikluskoormust. Kui mõjude, sh keskkonna- ja sotsiaalse mõju hindamise tulemused seda võimaldavad, sooviksime, et tehas asuks Tabivere metsade keskel.
3. Vee- ja õhukvaliteedi normidega toimetulekuks on lootustandvad lahendused olemas
Keskkonnariske on valdkonnas kaks: võimalik mõju vee- ja õhukvaliteedile. Neid riske peab tehas ennetama ja maandama. Eriplaneeringuga selgitatakse piirmäärad, mille raames peab tehas suutma tegutseda. Arendaja roll on leida tehnoloogilised lahendused nende turvaliseks järgimiseks.
Õhukvaliteedi tagamiseks ja lõhnahäiringute minimeerimiseks on tehnoloogia olemas ning see on pankadele taskukohane. Tehas kasutaks kolmekordset lõhnavate gaaside kogumissüsteemi ja töötaks sisuliselt lõhnavabalt. Käivitusaja jooksul võib lühiajalisi häiringuid esineda, aga valdavate tuulesuundade tõttu sobiks Tabivere variant ka lõhnariski maandamiseks.
Teine oluline küsimärk on tehase võimalik mõju vesikonnale. Meil on alust arvata, et tehas suudaks tegutseda kooskõlas piirmääradega, mis ei avalda vesikonnale kui ökoloogilisele tervikule olulist mõju. Võimalikud tehnoloogiate tarnijad kinnitavad, et tehase fosforiheide on üle kümne korra väiksem, kui seni ajakirjanduses väidetud. Kui tehas asuks Tabivere lähedal, oleks heitvee mõju tänu segunemisele ja loomulike tingimuste taastumisele Tartus tajumatu. Tehas suudaks tegutseda kooskõlas Euroopa Liidu ökomärgise taotlemiseks seatud tingimuste, sh õhu- ja veeheidete piirmääradega.
4. Tulu inimestele väljaspool Harjumaad. Pakkumine metsaomanikele tulla tehase omanikeringi
Tehase positiivsete mõjude loetellu ei tohi suhtuda skeptiliselt, sest Eestis on puudu just kõrge lisandväärtusega ettevõtteid, mis võimaldaksid meil tegutseda vananeva ja väheneva rahvastiku tingimustes. Eesti paberipuidu ja hakkpuidu hinnad tõuseksid ja stabiliseeruksid Skandinaavia tasemele. See tähendaks Eesti metsaomanikele rohkem tulu, mis parandaks maapiirkondade elukvaliteeti. Tehas looks stabiilset tulu just väljaspool Harjumaad elavatele inimestele. Tehase omanikeringi võiksid kuuluda Eesti metsaomanikud, aga miks ka mitte kõik teised eestimaalased. Selleks on olemas nii arendaja soov kui ka õigus- ja finantsinstrumendid.
Eesti ülikoolid saaksid huvitatud erasektori partneri, kelle abiga arendada biomajandust ja luua nende võimaluste ümber, mis kaasnevad tehase toodanguga, kohalik maailmatasemel ettevõtlusklaster. Võrreldes 2016. aastaga kasvaks Eesti majandus 1,4% ja taastuva elektrienergia toodang suureneks vähemalt 48%. Seda mitte puiduga katla kütmise, vaid puidu keemiliste algosade põletamisega – põletatakse ainult see osa puidust, millel pole praegu kasulikumat väärindamisvõimalust.
Eesti süsiniku jalajälg ja kasvuhoonegaaside heide väheneks. Nii panustaks Eesti kliimamuutuse vähendamisse ka tegudes. Tehas toetaks põlevkivienergia osatähtsuse vähendamist ja võimaldaks jätta põlevkivi tulevastele põlvedele. Põlevkivi ei kao Eesti maapõuest kuhugi, aga eksporditav puit ja ühtlasi võimalused veetakse praegu Eestist välja. Kui Eestisse oleks võimalik ehitada keskkonnasäästlik tehas, tähendaks see ka puhtamat maakera.
5. Kaks head ja kaks halba tulevikuvarianti. Hea valik eeldab uuringute tegemist
Tehase planeeringu puhul on kaks head ja kaks halba varianti. Kui tehast emotsionaalsete kaalutluste tõttu ei rajata, saavad nii kodumaised kui ka välisinvestorid sõnumi: Eestisse on riskantne kapitalimahukaid investeeringuid teha. Halb variant oleks ka see, kui tehas rajataks tartlaste vastuseisust hoolimata.
Tehase planeering saab lõppeda hästi ainult kahel juhul. Esiteks, kui uuringud näitavad, et tehast ei saa keskkonda puudutavate argumentide tõttu rajada, siis saame teadmise ja kinnituse, et Eestisse saab kapitalimahukaid investeeringuid planeerida küll, kuid tingimusel, et need on keskkonnasäästlikud.
Teiseks, kui saame uuringute kaudu teada, et tehast on võimalik ehitada, ja suudetakse leida projekti rahastavad pangad, siis saame väärindada Eesti metsa Eestis. Ka meie planeet saaks natuke puhtamaks.
Head stsenaariumid eeldavad eriplaneeringu käigus tehtavaid uuringuid. Samuti eeldavad need põhjendatud dialoogi ühiskonnas.
Lennart Meri on öelnud, et tähtis pole info hulk, vaid selle kvaliteet. Praegu levib projekti kohta palju infot, sealhulgas valeinfot. Eriplaneeringut ei ole veel alustatudki. Ühiskondlik kokkulepe näeb ette, et suurprojekte tehakse avatult ja võimalikke lahendusi kaaludes. Sellest põhimõttest on lähtutud ka puidurafineerimistehase projekti varakult avalikustades. Kui lõpplahendus ei ole piisav või leitakse uuringute käigus takistusi, mis ei võimalda tehast ehitada, siis seda planeeringut ellu ei viida.
Rajada saab ainult tehast, mis sobib ühiskonna vajadustega. Kohalikku keskkonda sobivad lahendused on olemas näiteks Austrias, Saksamaal ja Skandinaavias. Miks peaksime lähtuma eeldusest, et Eestis on see võimatu?
Samal teemal
Andrus Kivirähk „Tartu laulev revolutsioon”, LP 26.5
Taavi Eilat, „Inimeste tahe olla tselluloositehase vastu oli nii ühendav, et mul hakkas hirmus”, EPL 24.5
Tiia Kõnnussaar, Tiina Georg „Tselluloositehas ülikoolilinnas? Näiteid on vähe ja needki on halvad või võrreldamatud”, EPL 22.5
