RAAMATUBLOGI: Vangivalvuri päevik. Lehekülgede kaupa sotsialistlikku realismi
BAM ehk Baikali-Amuuri raudtee oli ammu enne, kui sellest sai komsomoli löökehitus ja kuhu tõttasid noored üle rõõmsa ja õitsva Nõukogude Liidu. See oli kolmekümnendail ja hiljemgi osa GULAG-ist ega pakkunud kellelegi rõõmu ega õitsengut.
Hämmastav, et toona, inimsusevastaste kuritegude Venemaal, oli tuhandeid vangivalvureid, ent säilinud on neilt vaid üks päevik, mis kirjeldab õõvastavat olnut. Tõsi, suur osa sest valvurite kontingendist ei osanud või ei viitsinud kirjutada, ülejäänud kartsid – satub päevik sinna, kuhu pole vaja, satud sinagi. Taevasse.
Ivan Tšistjakovist ei teata palju – ta tundub olevat mitteproletaarse päritoluga ja haritud, mis toona plusspunkte ei andud. Parteist eemaldatud ja õigupoolest represeeriti tedagi, saates Siberi pärapõrgusse tegema ebainimlikku tööd. Ehk siis, nagu eessõnas on öeldud, võib Tšistjakovis näha uue ajastu „peamagistraalist” kõrvale jäänud „üleliigsetele” inimestele iseloomulikke jooni.
Bamlagi – nii kutsuti suurejoonelist sunnitöölaagrit – juhtis kurikuulus Naftali Frenkel, kes oli läbi teinud vapustava karjääri. Kahekümnendail saadeti ta petturluses ja salakaubavedamises süüdistatuna Solovetsi saartele, kuid sunnitöölise elu ei elanud ta kaua, vaid kerkis OGPU hierarhia tippu ja temast sai Belomorkanali juht. Seega pole imestada, millise korra Frenkel kehtestas.
Tšistjakov ei ole vangide elu kirjeldades nõnda detailne nagu Aleksander Solženitsõn „GULAG-i arhipelaagis”, sest ta nägi toimuvat väljaspoolt. Samas on väljaspoolse avamine piisavalt erakordne, kusjuures sisse vaadates tundis autor eelkõige kaastunnet. Ent, nagu öeldud, oli temagi omal moel represseeritud. Tšistjakovil, kuigi ta asus väljaspool müüre, ei õnnestunud samuti saatuse eest põgeneda – lahkumisavaldusega paljastas ta ülemuste arvates oma klassiolemuse, mis pole sootuks nõukogulik.
Lehekülgede kaupa on raamatus nõukogude elu paratamatust – elu raskes kliimas, kus magades külmuvad juuksed laubale, pesemisvõimlusi ja normaalset toitu pole. Surve kahelt poolt, ühelt jõhkrad, harimatud ja purjus vahisõdurid, kelle seltskonda väldiks autor nagu katku, teiselt poolt ülemuste – tšekistide Solovetsi võimu – kool.
Ent vangide olud on veelgi kohutavamad... „Käisime mööda barakke... Paljad narid, kõikjal praod, lumi magajate peal, küttepuid pole. Rähklevate inimeste hunnik... Arukate, mõtlevate, spetsialistide. Porised kaltsud...”
