RAAMATUBLOGI: Tippvormis Nero Wolfe ehk kolm ühe hoobiga
Nüüd, kui maailma krimikirjanduses tunduvad olevat seisakuaastad, on igati tervitatav, et antakse välja legendide kordustrükke. Nii saab ka praegune põlvkond osa suurepärastest krimkadest, kus probleeme lahendab ülekaaluline veidrik, gurmaan ja pedant ja mida kõike veel ehk siis ühtekokku maailma parim detektiiv Nero Wolfe.
Ainult et „Kolm sekeldust” pole kordustrükk, vaid kolm täiesti uut Nero Wolfe’i lugu, nagu tundub. Vähemalt andmebaasidest ei nähtu, nagu oleks ingliskeelset raamatut „Trouble in Triplicate” siinmail välja antud.
Ega lugedeski tulnud raamat tuttav ette, aga see pole veel mingi tõestus, sest kes suudab nendes kümnetes stoorides toimunut meelde jätta.
Rex Stoudi puhul on ikka nõnda, et ükskõik millist teost loed, tahaks enamasti öelda, et see näikse olevat tema paim või üks parematest. Mis näitab, kui kõrgel on mehe latt.
Kolmel lool on ühine liin – keegi, kes palub Nero Wolfe’il abi (maffiaboss, kirjastaja ja pilakaubatööstur), sest kardab, et läheb peagi teise ilma, teebki õige pea seda. Ning detektiiv, vaeseke, peab tööle asuma ja välja selgitama, kes, miks ja kuidas.
„Kolm sekeldust” on esimene kolmest lühiloost koosnev Wolfe’i raamat (kahes varasemas on kaks lugu) ja eksperdid peavad neid Stouti vaat, et parimateks. Igatahes tunnustatakse, et Wolfe ja tema abiline Archie Goodwin pole varem ega hiljem sedavõrd heas vormis olnud.
Samas võiks säärasele väitele vastu vaielda, sest suurmeistrid saavad enamasti alati suurepäraselt kuritööde lahendamisega hakkama, aga jah, mõnikord jooksevad nad umbe ning läheb aega, enne kui taas joonele saadakse. Seekord aga kulgeb kõik tõesti kui siidi mööda.
Ehk siis aplaus Wolfe’ile ja mõistagi ka Stoutile.
