RAAMATUBLOGI: Põnev ja sassis lugu, millel polekski justkui lõppu, aga on
Selle asemel, et maale tuua keskpärast Põhjamaade krimikirjandust, mis raamatulette uputab, võiks pigem lahtiste silmadega mujal laias maailmas ringi vaadata, et äkki leidub sealgi tõlkimisväärset. Leidubki.
Kui Sebastian Fitzeki esikromaan „Teraapia” tosin aastat tagasi Saksamaal turule tuli, tõusis see hoobilt müügiedetabelite esinumbriks. Hea küll, tegu pole saksamaise „Da Vinci koodi” ega „Lohetätoveeringuga tüdrukuga”, aga uudsust, põnevust ja värskust pakkuv kindlasti. Eriti tol ajal, kui psühholoogiline thriller polnud eriti laialt levinud.
Raamat veab endaga sedavõrd kaasa, et selle sai läbi päevaga, mil jalgpalli MM-il peeti kolm kohtumist. Tõsi, kahes neist ei mänginud eriti seksikad satsid, sestap sai lugemisele pühenduda ja palli tagaajamist silmanurgast piideldud.
Ega suurt aru saa, mis raamatus toimub, enne kui lõpp käes. Ei saa peategelanegi, psühhiaater Viktor Larenz, kes on neli aastat elanud kui udus pärast seda, kui ta 12-aastane tütar Jozy ühtäkki allergoloogi kabinetist kaob. Ainult et allergoloog väidab, et ühtki tüdrukut tema kabinetti pole astunud ega vastuvõturuumis viibinud.
Ühesõnaga, Larenz suleb end saarele, vajub alkoholiuima ja üritab aeg-ajalt mõista, mis tütrega toimus. Tema abikaasa emigreerub ookeani taha.
Ja aina segasemaks läheb. Saarele tuleb veetlev daam Anna, kes on omadega sassis ja palub Larenzilt abi. Lastekirjanikuna kohtab ta elus kõike seda, mida on varasemalt kirja pannud. Ja ta on alustanud raamatut Jozy kadumisest, kuid peatunud pärast kahte peatükki.
Keegi kurat ei saa aru, kas Anna räägib tõtt või valetab või näeb hallitsuntsioone. Igatahes kinnitab ta, et Jozy terviseprobleemid, mida peeti allergiaks, on teadliku mürgitamise tagajärg. Aga kes mürgitas? Miks? Ja kas Jozy võib olla elus? Ja kes on Anna? Kas see, kelleks ennast nimetab?
Ja üleüldse: mis toimub? Larenzil oli koer Sindbad. Ja ühtäkki ei ole. Pole väidetavalt olnudki. Siiski oli, kui leitakse tema laip. Ja see on vaid üks sassis detail, millega lugeja üha enam segadusse aetakse. Mingil hetkel tundub, et sest labürindist polegi väljapääsu, aga lõpuks hakkavad asjad siiski hargnema, küll mitte sujuvalt. Lõpp on raamatul siiski olemas ja hea seegi.
