RAAMATUBLOGI: Šotimaa mägikülas ei seksita
Külaelu on hoopis miskit muud, kui pesitsemine linnadžunglis. Elamisviis on erinev. Kui seks ja linn on sünonüümid, siis seks ja küla antonüümid. Vähemalt Šotimaal Lochdubhis.
„Nõia surm” tähendab väikest juubelit, sest on külapolitseinik Hamish Macbethi 25. Eesti keeli ilmunud raamat. Ega ausalt öeldes palju enam minna polegi, et viimane ots kätte saada: sarjas on ilmunud 33 ametlikku teost, lisaks kaks eriväljaannet, millest „Hamish Macbethi jõulud” on maarahvalegi kättesaadav.
Macbethi lugude populaarsus Eestimaal võiks olla üllatus, aga ei ole. Hea lihtne lugemine, pead pole vaja vaevata pärast rasket päevatööd, raamatuis on inimlikkust ja südamlikkust rohkesti ja kuri saab lõpuks oma palga.
Võta nüüd kinni, kuivõrd erineb Šotimaa külaelu eestimaisest. Linnavurlel on seda keeruline öelda, aga ju mõneti kindlasti. Kui siinmail kirjutatakse, et maakohas pole asjalikke mehi, siis Lochdubhis leidub isaseid küll, ent naised ei lase neid ligi. Sest seal lihtsalt ei seksita. Tehakse lapsed ära, ja aitab.
Seega on nõial, kes külakesse ilmub jagama nõiajooki, mis kihku tekitab, külalisi piisavalt. Ja mõnel lõbusamalgi naisterahval jätkub tööd. Ent ühel päeval on nõid teise ilma saadetud ning Macbethil tuleb mugavustsoonist välja ronida. Lisaks jõuab Lochdubhi seksuaalelu või selle puudumine sandaalselt ja häbematult riiklikusse meediasse, kuid keerulisi teid kasutades pestakse küla siiski lõpuks puhtaks.
Samavõrd kui kurjategijat, otsib Macbeth ka armastust ning seegi teekond on äärmiselt kurviderohke. Ehk siis raamatus on elu kogu oma tumeduses ja säras.
