RAAMATUBLOGI. Led Zeppelin. Nad õgisid planeete ja si**usid välja tähti
Pole vist vale öelda, et Led Zeppeliniga raskerocki areng lõpeb – latt, mis ette seati, on ületamatu.
Uurid siit ja sealt ja kolmandalt, Zepist ei saa keegi mööda, isegi noorem põlvkond, kes on kasvanud keset keskpärast muusikat. Mõni kuulab rohkem, mõni vähem, ent kuulavad kõik.
Kuue-seitsmekümnendate rockmuusikapurse oli... väga keeruline on leida selle kirjeldamiseks õiget sõna... jõuline, võimas, ülivõimas, kujuteldamatu... Kahe kümnendiga pandi muusikas asjad sedavõrd paika, et edasist justkui ei olnudki. Hiljuti järjestas ja näitas üks telekanal kõigi aegade 100 paremat rockilugu. Esimese poolesaja sekka mahtus vaid üks (üks!) bändilt või lauljalt, kes alustas muusika tegemist pärast seismekümnendaid – Coldplay. Kõik, hinnang on antud ega kuulu vaidlustamisele.
Ja selle purske epitsentris oli Led Zeppelin. Täiesti uskumatu, et bänd saab raisata ülivinge rifi pelgalt selleks, et juhatada sisse John Bonhami trummisoolo ehk siis nende Moby Dick. Mõni teine, a la Europe, oleks sellele rifile loonud kogu karjääri.
Üsna raamatu alguses annab Mick Wall kaude mõista, miks just need kaks kümnendit olid rokkmuusika kuldajad, kasutades Zepi kidramehe Jimmy Page sõnu: „See oli hedonistlik ajastu. Serva peal olek toitis muusikat.”
„Muidugi toitis. Sellega just tegu oligi niisuguse rokimonstrumi jaoks nagu Led Zeppelin, mis õgis planeete ja sittus välja tähti. Uimastid olid nende kütus, seks oli eneseväljendamise viis, muusika lihtsalt kaart, mis juhatas aarete juurde. Mõelge Stonesist, kes olid 1972. aastal Prantsusmaal litsutud Keithi Villa Nellcote’i higisesse akendeta keldrisse ja ootasid, et ta tuleks pärast järjekordset kolmepäevast pummelungi teadvusele, ootasid, et ta saaks ninna ja käsivarde piisavalt kokat ja herot, et olla valmis paika panema Stonesi kõigi aegade parimaks osutuva albumi kondikava, arvaku Mick ja tema uus aristokraatlik välismaa tibi mida tahes. Mõelge ootamatult LSD-vendadeks saanud Johnist ja George’ist, kes vahelduseks ühinesid ülikorraliku Pauli ja mitte midagi taipava Ringo vastu nagu ülempreestrid, kes nägid pühendunult vaeva, et viia biitlid oma armastusväärsest moptop-minevikust Revolveri lõpmata vaimsemasse, tohutult avardatud teadvusesse ning sealt edasi albumini Sgt. Pepper, mis muutis maailma mustvalgest värviliseks. Mõelge Dylanist, kes suitsetas oma manti, neelas oma tablette, kandis südaööl päikeseprille ja võnkus New Yorgis Chelsea hotellis akna kõrval oma toolil, kirjutades öö otsa „Sad eye lady of the Lowlands”... temale. Muidugi toitsid narkootikumid Led Zeppelini muusikat. Selle jaoks ju narkootikumid olidki. Selle jaoks oligi Led Zeppelin. Seitsmekümnendatel, sel sildu põletaval hüperindividualistlikul ajastul, mis algas 1968 ja lahvatas kultuuriliseks tulekahjuks, levides kuni umbes 1982. aastani välja; pärast rasestumisvastaseid vahendeid, kuid enne aidsi, mil kõik tundus korraga võimalik ja miski ei olnud verboten.”
Olgu öeldud, et Wall kirjutas eelkõige ajalooraamatu, mistap tuleb teema tundmine kasuks. Või õigemini: keeruline oleks raamatu esimest poolt – seda, kus The Yardbirdsist saab Zep – lugeda, kui ei orienteeruks toonase ajastu muusikarägastikus. Sealt edasi läheb asjatundmatule lihtsamaks, ent Zeppelini loomingut tuleks sellegipoolest teada.
Ometi, vaatama sellele, et võid bändi tähtteosed otsast lõpuni koos kitarrisoolodega peas läbi ümiseda, lähed ikka aeg-ajalt Youtube’i, et üht-teist üle vaadata ja jääd paraku sinna kauemaks, mistap venib raamatu läbilugemine tavapärasest pikemaks. Ent elamusi saad rohkem.
Led Zeppelini üks fenomen peitub selles, et nad suutsid teha pea igast palast iseenda loo. Nad on tuuri pannud korralikul määral võõrast loomingut, ent kas kellelgi tuleb pähe, et „Dazed and Confused”, „Whole Lotta Love” ja veel mitmed, pole tegelikult Zeppelin.
„„Eesmärk on sünteesia,” rääkis Jimmy Page. „Luua heli kaudu pilte.” Hendrix võis olla kõigi aegade parim kitarrist, biitlid kõigi aegade parimad laululoojad ja Dylan rokkmuusika sügavaim poeet, kuid see mitmekülgne andekus, mille Page realiseeris albumiga Led Zeppelin II produtsendi, kitarristi, laulukirjutaja ja – ei maksa alahinnata – bändi liidri ja muusikalise juhina tõestas, et just tema on maailma suurim helivõlur.” Autor on pannud kümnesse!
Led Zeppelin, Led Zeppelin II, Led Zeppelin III, nimeta album, mida kutsutakse Zeppelin IV, Houses of the Holy, Physical Graffiti, isegi Presence, kus on paar pärli... Mida suuremat võib üks bänd veel luua?
Muide, Zep ehmatas kriitikuid oma jõulise muusikaga, mis kostis pärast ingellikku The Beatlesit justkui põrgukatlast, oimetuks. Kummalisel kombel käksid asjatundjate ja publiku arvamus kardinaalselt lahku. Rahvas otsi plaate, mille ajakirjandus maha tegi, miljonite kaupa ja tungles kontseritele. Miks? „Sest Zeppelini muusika oli läbi ja lõhki naturaalne, ei allunud analüüsile ja jäi kriitikast sügavalt kõigutamatuks nagu kõuemürin tormisel ööl,” selgitab autor.
Kui on algus, on ka lõpp. Led Zeppelin kustus. Energia sai otsa. Bonhami surm oli vaid hea põhjus pillide kottipanemiseks. Oleks ta lahkunud pärast teist albumi või isegi pärast neljandat, oleks Zep jätkanud, arutlses Wall. Ju nii oligi.
