Andrus Kivirähk: Vargamäe Buratinod

Ongi puhkus läbi! Pärast ohtrat suplemist, päevitamist ja niisama molutamist linna tulles on alati natuke piinlik nende inimeste ees, kes on samal ajal pidanud palehigis tööd rabama. Aga õnneks pole Tallinnaski teab kui palju korda saadetud. Tammsaare park pole ikka veel valmis, pigem vastupidi, kevadel traataedade taha rajatud haljastus on vahepeal närbunud ja vajaks välja vahetamist. Gonsiori tänav meenutab jätkuvalt kuumaastikku. Pole hullu, ka Tallinnas on lips lõdvaks lastud, minu süümepiinad on täiesti asjatud.

Poliitikas on siiski üht-teist juhtunud, mõned inimesed on lahkunud ja teised kõrge au sisse tõusnud. Urve Palo astub tagasi ministrikohalt, lahkub erakonnast ja poliitikast, aga jääb mingil põhjusel siiski edasi riigikokku. Olen selle üle alati imestanud, et kõik need ministrid, kes valitsusest kinga saavad ja seega ametlikult ebapädevaks kuulutatakse, maanduvad rahulikult parlamendis, nagu oleks see mingi kodutute öömaja, kust leiab alati peavarju, kui sa just jokkis ei ole. Kusjuures riigikogu puhul pole vist seegi oluline. Hea küll, Urve Palot ei vallandatud, ta läks ise ära – aga nagu ta väitis, kavatseb ta hakata tegelema eraettevõtlusega. Miks siis mitte jalamaid oma unistusi ellu viima asuda? Samas, tõsi on ka see, et ega töö riigikogus kuigi palju aega ei võta, palk küll tiksub, aga kohal käima ei pea, eriti kui sa ei kuulu ühtegi erakonda ega pea mõnele kupjale kuuletuma. Nii et jalutad vahel lihtsalt läbi, nagu mõnest avalikust pargist, istud korraks pingikesele, sööd jäätist, surfad natuke telefonis ja kõnnid edasi. Miks mitte?

Kõrget lendu on seevastu tegemas Deniss Boroditš. Savisaar on ikka veelgi andekam meistrimees kui seda oli papa Carlo, sest mida on üks Buratino väärt Boroditši kõrval? Tegemist on hetkel kahtlemata nõutuima mehega Eesti Vabariigis, on tal ju suhe korraga kahe suurima erakonnaga.

Ega töö riigikogus kuigi palju aega ei võta, palk küll tiksub, aga kohal käima ei pea, eriti kui sa ei kuulu ühtegi erakonda ega pea mõnele kupjale kuuletuma.

Keskerakondlik linnavalitsus meelitas Boroditši oma teenistusse ja kuldas mehe üle, senine partner Reformierakond küll natuke piriseb, aga midagi tõsisemat ka seni ette pole võtnud, nii et Boroditš näeb hetkel välja nagu edukas playboy, kellel on ühes kaenlas blondiin ja teises brünett. Ju on siis mehe karisma ja seksapiil lihtsalt nii võimsad, raske öelda, isiklikud kogemused puuduvad.

Meeldiv järeldus on vaid see, et Eesti Vabariigi presidendiks ega peaministriks Deniss Boroditš ilmselt kunagi ei kandideeri, sest tema palk on juba praegu suurem kui Kersti Kaljulaidil või Jüri Ratasel. Seega, miks peaks nii hinnatud inimene oma karjäärile tagurpidi käigu andma? Ikka edasi ja kõrgemale, ühistranspordi vallast tsepeliinide juurde!

Niisugused on lood siis Eesti poliitikas. Sattusin hiljaaegu lugema omaenda raamatut „Vargamäe vanad ja noored“, mis koosneb aastate eest Eesti Päevalehes avaldatud vestetest, kus tegelasteks on tollased poliitikud. Päris hämmastav oli neid jutte lugeda ja mõelda: kas sellised inimesed olid kunagi tõesti olemas? Paljude nimed on tänaseks täiesti unustatud. Aga ometi nad olid, valitsesid, talitasid tähtsa näoga, võtsid vastu otsuseid… Mõnest jäi maha katkine vabadusrist, mõnest üldse mitte midagi.