KRISTI HELME AUTORIKÜLG, OSA 2 | Üksikvanemaga perede majanduslik seis on paranenud. Kas peatame protsessi?

Üksikvanemate pisut kasvanud jõukus ei õigusta justiitsministri plaani elatist kärpida.

Ühe vanemaga peredes on vaesust oluliselt vähem kui veel viis aastat tagasi. Justiitsministeeriumi elatiseteemaline eelnõu tekitab aga küsimuse, kas olukord on liiga roosiline, et on vaja sellele pidurit tõmmata?

Uuringud näitavad, et ühe vanemaga lastega leibkondade netosissetulek on üks madalamatest. Mis on ka loogiline, sest peres, kus on üks palka teeniv inimene, on igal juhul olukord rahaliselt raskem kui kahe regulaarselt palgapäeval täituva rahakotiga peres. Tõsi, veel raskem kui üksikvanematel on rahaline olukord kolme ja enama lapsega leibkondades.

Eesti sotsiaaluuring näitab, et absoluutse vaesuse määr leibkondade tüüpide vahel on vähenenud ning seda eelkõige ühe täiskasvanu ja ühe lapsega peres (üksikvanem ühe lapsega). Neis peredes oli veel 2012. aasta vaesuse määr tervelt 21,2%, kuid 2016. aastal vaid 6,3% (n-ö tavaperes ehk kahe vanemaga peres on see määr 3,2%). Põhjus on sotsiaalministeeriumi hinnangul rahalised toimetused (peretoetused ja vanemahüvitis), need on eriti parandanud ühe vanemaga perede ja enam kui kolme lapsega perede absoluutset vaesust. Mõjutab ka tööpuuduse vähenemine ja sissetulekute suurenemine.