RAAMATUBLOGI: Kas me saame alati olla kindlad selles, kes me oleme?
Anders de la Motte, rootslane muide, vallutas kolmekordse äkkrünnakuga krimkade maailma. Tema väikekurjategija AP elust ja mõistagi mädanevast Rootsi ühiskonnast jutustav triloogaia [Geim], [Buzz] ja [bubble] oli väärt kõrgeimat hinnet.
Võimsa avalöögi teinud de la Motte otsustas paraku suubuda vaiksemasse vette ning selle asemel, et avardada krimikirjanduse piire, asus järgima traditsioone. Tema eelmine raamat „MemoRandom” oli veel vinklist väljas, ent „Suve lõpp” enam mitte.
Räägitakse, et iga krimikirjanik peab elus kirjutama vähemalt ühe suletud toa stoori. Küll aga pole kohustust luua minevikukrimka, mida „Suve lõpp” just on. Vale oleks tõdeda, et de la Motte pidanuks selle raamatu avaldamata jätma – lugu pole kaugeltki halb – ent analooge on letid niigi täis. Kui tegid alustuseks valmis väärt liistud (ehk hakkasid kirjeldama reaalset hämarat kuri-maailma), siis jää nende juurde, mitte ära tiku arendama massikultuuri.
„Suve lõpu” stoori on järgmine: kaks kümnendit tagasi ühel halval õhtul kaob viljapõllule jänest jälitama läinud poiss. Olevikus ilmub kadunu õe Veronica grupiteraapiavestlusele noormees, kes teab hirmutavalt palju ammusest juhtumist. Mõistagi leiab Veronica, et just nüüd on õige aeg naasta kodukülla ja lõpuks välja uurida, mis vennaga minevikus toimus.
Siitmaalt võib iga tõsine krimkafänn ette aimata, mis saama hakkab ja ta ei eksi.
Rootslased võtsid de la Motte viimase raamatu hästi vastu. „Kurb ja kohutavalt usaldusväärne lugu täis võimu ja meeleheidet, põgenemist ja naasmist,” kirjutatakse arvustustes. „Teos on hea ja mõtlemapanev –kas me saame alati olla kindlad selles, kes me oleme .”
Kõik ses eelnevas lõigus on õige ja raamat väärt lugemist, aga ikkagi... Kui võtta aluseks „Suve lõpp” on de la Motte lihtsalt üks paljude seast, tema AP triloogia oli aga eriline.
