JUHTKIRI | Elu on lühike, aga kunst on pikk
15. ja 16. sajandi vahetusel, kui maalikunstnik Michel Sittow Euroopa õukondades kroonitud päid maalis, elas tema sünnilinnas Tallinnas ligikaudu kümme tuhat inimest. Aga tema tänavust isikunäitust Kumus käis vaatamas ligi 65 000 inimest. Oleks ehk käinud rohkemgi, kui inimesed mõistnuksid varem, et meistri töid näeb Tallinnas ainult nüüdseks möödunud pühapäevani, või näitust oleks nädalakese võrra pikendada saanud.
Viimasel nädalal tungles Sittowit vaatama üle kümne tuhande inimese, tekitades muuseumis Eestis enneolematu piletijärjekorra.
Niisiis, Sittow tegi peaaegu pool tuhat aastat pärast oma surma jõulise avalduse – näitas, et mõni kunst on inimeluga võrreldes tõepoolest pikk. Kas on veel paremat tõestust, et kunsti tasub hoida ja säilitada pigem rohkem kui vähem, sest see võib hakata kõnetama ka tulevasi inimpõlvi? Näiteks Sittow – omas ajal hinnatud meister – jäi vahepeal mitmeks sajandiks unustusse ja taasavastati alles möödunud sajandi keskel. Nii kurb, kui 18. või 19. sajandil oleks kunstikogude kuraatorid ta töödel hävida lasknud.
Kas Sittowi näituse edu on võimalik korrata – teha Eesti muuseumides kõrgkultuuri kuuluvaid näitusi, mis tõmbavad tuhandeid inimesi? Tahaks loota, et külastajaterekord ei jää ületamatuks, kuigi lihtne seda lüüa pole, sest rekordi sünnile aitas kaasa paar ainukordset asjaolu. Esiteks EV100, mis suurendas Eestile langevat üldist tähelepanu, ja teiseks Sittowi ühtaegu kohalik ja kosmopoliitne isik, kelle looming tekitas huvi nii eestlastes kui ka välisturistides.
