Kiidame tööandjaid, et manifestis tuuakse selgelt esile ka see, mida peaksid tegema tööandjad ja töötajad, et Eesti elu edeneks.

Näiteks deklareerivad tööandjad: „Keskpunktis peab olema inimene, meie kalleim vara.” Ent manifestis tuuakse enesekriitiliselt esile, et 2017. aastal deklareeris töötajate tervisekulude hüvitamist ja maksis nendelt tööjõumakse vaid 1200 tööandjat. Kuna alates tänavusest aastast on erisoodustusena terviseedendamiseks tehtavatest kulutustest 100 eurot töötaja kohta kvartalis maksuvaba, on 2018. aastal töötajate tervisesse panustavaid ettevõtteid ilmselt rohkem. Siiski on olukord endiselt ideaalsest kaugel ja haigekassa – isegi kui sellest saab tervisekassa – ei suuda kõigile inimestele tagada tervist ega alati ravigi mitte. Tööandjate keskliidul on õigus, et esimeses järjekorras peaks tervise eest hoolitsema töötaja ise. Tööandja peab sellele kaasa aitama ning riik ei tohi tööandjaid, kes seda teevad, maksudega karistada.

Paindlike töösuhete küsimuses on samuti üksnes riigi kallal tänitamisest vähe abi. Mõnes sfääris võib Eesti tööõigus olla ajale jalgu jäänud, kuid tihti on tööandjad ise peamine pidur, mis takistab kaugtöö, osalise koormusega töö jms laialdasemat levikut.

Peale nimetatu on tööandjate manifestis mitu ettepanekut, mis osa erakondade ja valijate maailmavaatega kindlasti kokku ei lähe. Tingimata kuuluvad siia välistööjõudu puudutavad ettepanekud, aga ka riigi õhemaks lõikamise ja jõulise erastamise teema. Kuna manifest on ühiskonna ühe huvigrupi arusaamasid väljendav dokument, ei peagi see sajaprotsendiliselt teoks saama. Küll aga on tegemist piisavalt läbimõeldud dokumendiga, et see vähemalt poolenisti teostada.