VARIVALITSUS | Hendrik Agur: milleks lahendada ruutvõrrandit? 21. sajandi Eesti viivad edasi teistsugused oskused
Eesti tulevik oleks kindlustatud, kui me oleksime kindlad, et võimaldame oma lastele ja noortele maailma parimat haridust. Paljud asjad on hästi. PISA testid kinnitavad seda, et meie õpilased on akadeemiliste teadmiste ja funktsionaalse lugemisoskuse poolest maailmas tipus. Seda on hea ja uhke teada ning meil on juba eelis. Eesti, oma keele, kultuuri ja väikese rahvaarvu ning pindalaga on omaette nähtus kogu maailmas. Mõne riigi suurlinna mõõtu rahvas, kuid oma kultuuri ja keelega ongi ime.
Meie riigi jätkuvust ja edu saavad tagada nutikad, targad ja motiveeritud inimesed, kuid see osutub võimalikuks vaid tänu väga heale haridusele.
Mis oleks, kui seaks eesmärgiks, et Eestis on maailma parim haridus?
See on võimas ambitsioon ning tehtav, arvestades meie eeldusi. Me võiksime riigis nõnda kokku leppida ja võtta väga hea hariduse tagamise riiklikult kõige tähtsamaks ülesandeks. Sest sealt algab kõik ülejäänu - riigi julgeolek, rahva hea tervis, jõukus ja majanduse areng ning kõige tähtsam - inimeste oskus elada õnnelikku elu.
Kui meil on rohkem tarku ja nutikaid inimesi, siis meil on õnnelikud, motiveeritud, terved ja elurõõmsad inimesed, kes sünnitavad lapsi, naudivad pereõnne, teevad head tööd ning kasvatavad oma isiklikku jõukust. Kuna inimesed on terved, õnnelikud ja jõukad, mõistavad nad hästi, millest see tuleneb ning nad on lojaalsed oma riigile ja panustavad selleks üha enam. Kui on vähem kuritegevust ja sotsiaalset abi vajavaid inimesi, on ka vähem vajadust panustada korrakaitsesse ja sotsiaalhoolekandesse. Tervisekäitumises on targad inimesed terviseteadlikud, riske maandavad ning vähem ravi vajavad. Seega muutub tarkade inimeste terviseteadlikkus ja hoiakud tagajärgede likvideerimiselt terve ja õnnelikuna elamisele ja mõtteviisile.
Hariduse mõte ja sisu muutunud maailmas
Inertsiga kaugele enam ei veere. 19. sajandi haridusmudeli, 20. sajandi õpetajate ja 21. sajandi õppija vahele on tekkimas terav dissonants. Inertsi viimane energiaraas viiks meid veel mõnda aega edasi, kuid kolme sajandi kooslus ei kestaks enam kaua. Maailm on muutunud, kuid õpikäsitus meie koolides on jäänud suuresti toppama möödunud ja ülemöödunud sajandisse.
Kas on vaja osata lahendada ruutvõrrandit ja saada vastus või mõista hoopis selle lahenduse anatoomiat ja toimimist ning lasta arvutil kiiresti teostada toimingud eesmärgi saavutamiseks? Kas õppijal on vaja jätkuvalt istuda koolipingis, nägu eesistuja kuklas ja kuulata õpetaja loengut või minna laborisse, metsa, rabasse, IT-serveri ruumi, stuudiosse, observatooriumisse ja võtta õppimise ees vastutus koos kohustusega saadud vara targalt tarvitada?
Me peame mõistma, et muutunud maailma võimalused hariduses peavad mitte ainult sammu pidama, vaid minema ette 21. sajandi poolt esitatavatele väljakutsetele. Traditsioonilise koolimudel on end ammendanud ja inertsest mugavustsoonist tuleb väljuda. Tulevased põlvkonnad ei andestaks meile aja raiskamist möödaniku seisaku tõttu hariduses.
Eesti kool on tubli, kuid saab olla veel tublim. Väikese rahvana võiksime olla maailma parimad. Kui oleme selles kokku leppinud, siis tuleks esmalt mõtestada tänapäevase hariduse sisu muutunud maailmas ja teha muudatused haridusvõrgus.
Esiteks, tuleks luua Eestis üksteisega sünkroonis töötavad hariduslikud konsortsiumid, mis järgivad õppija vajadusi ja võimaldavad piirideta haridust läbi kogu inimese elukaare. Gümnaasiumide, kutse- ja kõrgkoolide võrgustik tuleb lõimida ettevõtluse, sotsiaalhoolekande ja kogukonna vajadusega.
Teiseks, tekitada õpetajate ametikohale konkurents, et õpetajana saaksid tööle asuda vaid kõige võimekamad inimesed. Selleks tuleb riigis kokku leppida ja ühiselt püüda mõista, et õpetaja on väärtustatud palgaga, mis on kolm Eesti keskmist. See oleks ka riigi sõnum, et riik väärtustab haridust, sest heast haridusest sõltub inimeste käekäik. Õpetajaks õppija kohale saab tekitada konkurentsi siis, kui riik väärtustab õpetajat ning juba põhikoolis õppijad teavad ja näevad, et õpetajaks õppida pürgimine on ihaldusväärne. Nii saavad õpetajatena tööle asuda vaid kõige taibukamad ja võimekamad inimesed.
Kolmandaks, tekitada koolijuhtide ametikohale konkurents. Ühest koolijuhist sõltuvad mitmesaja kuni mitmetuhande õpilasega koolis kujuneva inimese väärtushinnangud, käekäik ja kokkuvõttes nende elu. Millised võimalused, teadmised ja hoiakud nad eluks saavad, sõltub kooli väärtustest ja õppijat toetavast keskkonnast. Seetõttu tuleb väärtustada ja panustada koolijuhi, kui tippjuhi ametisse ning tekitada koolijuhi kohale pürgijatele tihe konkurents, et koole saaksid juhtida vaid võimekamad. Hea haridust võimaldav riik mõistab koolijuhi rolli tähtsust ning see väljendugu konkurentsivõimelises töötasus. Vaid tugevad koolijuhid suudavad mõista hariduse väärtust ning arendada tulemuslikult kooli ja kanda edasi väärtusi, parimat hariduspraktikat ja tõmmata ligi tublisid ja võimekaid õpetajaid.
Neljandaks selleks, et Eestis saaks tekkida tugev koolivõrk nii, et igas Eestimaa paigas võimaldatakse tugevat ja konkurentsivõimelist haridust, peaks koolipidajaks olema riik, kes tagab kompetentsi koolile juhi valikul ja õppetööle sisu andmise. Kui riik on kokku leppinud, et haridus on kestva ja areneva riigi üks alusväärtuseid ja selleks tuleb panustada õpetajaharidusse ning õpetajate ja koolijuhtide konkurentsivõimelisse töötasusse, siis leitakse ka selleks vahendid. Kui vaja, siis riigi võlakirjade ja laenu abil. Riigi pikk plaan - investeering tugevasse haridusse on Eesti kestma jäämise ja inimeste õnne tagatiseks. Soovin, et Eestis oleks maailma parim haridus ning siin elaksid õnnelikud inimesed. Selleks tuleb sõlmida riiklik kokkulepe ja mõista, et kui millestki tulebki loobuda ja kusagilt kärpida, siis hea väga hariduse nimel on vägagi mõttekas seda teha.
