Eelnevat lõiku aluseks võttes koosneb „Proua Westaway” surm kahest osast. Algus pole kriminaalne, või õigemini pole liiga kriminaalne. Tragi ja sümpaatne neidis, Harriet Westaway ehk Hal on hädas. No kes ei oleks, võttes võlgu neilt, kes on piisavalt vägivaldsed, kui raha õigel hetkel tagasi ei saa.

Liiguksid siis rahalaevad, aga ei liigu. Palju üks tarokaardidega ennustaja kaldapealsel ikka teenib. Kusjuures too tarokaardindus on äärmiselt huvitav kõrvalliin, seletades lahti nõidade filosoofia, psühholoogia ja manipuleerimisvõimed. Kaardid, nagu selgub, ei ütle midagi, ütleb see, kellele ennustatakse – sõnade, käitumise, pilgu ja välimusega, millest võib tohutult palju välja lugeda. Siis tuleb kuuldu õigesse konteksti asetada ja kliendile tagasi põrgatada: kaardid ütlesid nii. Aga see selleks.

Niisiis neidis on tõsises hädas, raha pole, aga oleks vaja. Ja siis, nagu taeva soovil, tuleb teade, et ta on saanud Cornwalli vanaemalt päranduse. Hurraa! Ainult et neidise vanaema on juba ammu manalateele läinud. Seega on õige pärija keegi teine. Aga kui mure on suur, ei saa faktidele liigset tähelepanu pöörata ning Hal otsustab astuda suurde mängu.

Siitmaalt algab traditsiooniline briti krimka. Sugulased saavad valduses kokku, matused, ühised söömaajad, vaidlused, salapära, kiuslik teenija, kes teab rohkem, kui räägib, testamendi avamine, üllatused, kadedus, viha, veel salapära... Ühesõnaga, kõik kulgeb täpselt nii, nagu ühes päranduse jagamise loos peab kulgema.

Ware kirjutab sedavõrd hästi, et teda lugedes petta ei saa. Küll aga on pisut palju nimetada teda kaasaegseks Agatha Christieks. Õigupoolest säärast aunimetust pole võimalik kellelegi külge kleepida, sest Agatha Christiesid on ainult üks ja paraku pole talle mantlipärijat sirgunud.