JUHTKIRI | Topeltkodakondsuse teema jääb painama

Tuleval aastal möödub 15 aastat Eesti astumisest Euroopa Liitu ning Suurbritannia, Iirimaa ja Rootsi tööturu avamisest uutele liikmesriikidele. Soome tööturu avamisest möödub tuleval aastal 13 aastat. See tähendab, et topeltkodakondsuse küsimus, mille üle on Eestis aastaid tulutult diskuteeritud, muutub aasta-aastalt muudkui kaalukamaks.

Hakkavad ju tuhandete pärast EL-iga liitumist välja rännanud ja välismaal pere loonud Eesti kodanike lapsed jõudma ikka, kus kodakondsuse seaduse järgi tuleks perel valida, kumma vanema kodakondsus lapsele jääb. Kuigi põhiseadus ütleb, et kelleltki ei tohi võtta sünniga omandatud Eesti kodakondsust, nõuab kodakondsuse seadus, et isik, kes saab alaealisena nii Eesti kui ka mõne muu riigi kodakondsuse, peab pärast 18-aastaseks saamist kolme aasta jooksul emmast-kummast loobuma.

Tegelikult paljud inimesed nii ei tee, kuid see tähendab neile ebakindluses elamist. Võimalik, et kehtivusaja ületanud passi ei uuendata, kui ei selle omanik esita teise riigi kodakondsusest loobumise tõendit, või tekib Eesti-Vene topeltkodakondsusega isikul piiril sekeldusi. Kas riik, mis „peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade”, ikka järgib seda eesmärki, kui ei luba de jure topeltkodakondsust ning nõrgendab seeläbi hulga inimeste sidet Eestiga?

Topeltkodakondsuse plussid-miinused tuleks praeguseid olusid arvestades üle kaaluda. Mis oli mõistlik 1990-ndatel, ei pruugi seda olla 2020-ndatel.

Topeltkodakondsus ei ole muidugi puudusteta. Inimese õigused ja kohustused tema kodakondsusriikide ees (näiteks kaitseväekohustuse või kohtuvaidluste korral) on ebaselgemad. Riigil tuleb mõnesse ametisse kandideerivate inimeste puhul teha põhjalikumaid taustauuringuid, et olla kindel nende lojaalsuses Eestile.

Kuid need puudused ei pruugi olla nii kaalukad, et topeltkodakondsuse seadustamise katsed pikema jututa nurjata, nagu selgi sügisel riigikogus juhtus. Plussid-miinused tuleks praeguseid olusid arvestades üle kaaluda. Enamikus Euroopa Liidu riikides on topeltkodakondsus vähemalt osa riikidega lubatud ja neis, kus üldiselt ei ole, lubatakse reeglist erandeid, eriti sünnijärgse kodakondsuse puhul.